Lugeja pahandab: emmekesed, kas te mõtlete ka, kui turusolkijatelt titele riideid ostate?

Foto: Shutterstock

Värske emana liigun palju ringi erinevates Facebooki lasteasjade gruppides ja olen täheldanud, et meil on väga moodi läinud käsitööna valmivad lasteriided. Pealtnäha õitsval äril on aga valusad telgitagused, kirjutab meile üks anonüümsust palunud lugeja.

Ühel järjekordsel ringkäigul avastasin end lugemas ühte hoiatavat kommentaari, kus emake oli oma lapsele tellinud toote grupist, mille omanik reklaamib end kui lasteriiete õmblejat ja kurtis, et õmbluste kvaliteet jätab vägagi soovida. (Tänaseks on see kommentaar kahjuks sotsiaalmeedia avarustest «kaduma» läinud). Mis siin kodus ikka teha. Lõin aga kommentaarid lahti ja hommik oli sisustatud. Arvamusi tuli seinast seina. Oli neid, kes samuti toote kvaliteedis pettunud ja neid, kes vägagi rahul ning jätkavad tellimist. Õmbleja kiituseks võib ütelda, et iga «viriseja» kaebus sai lahendatud, kuigi tegu on eraisikuga ja nemad juba tavaliselt enda kräppi ei klaari. Pole arvet, pole probleemi.

Mind pani see mõtlema ja iseendaga aru pidama ning minu järgneva arvamuse eesmärk ei ole kellelegi liiga teha, vaid soov panna ka teisi nägema vähe laiemat pilti käsitööliste telgitagusest.

Võtsin kätte ja viskasin pilgu kõnealusele grupile. Ilusate riiete pilte ja südamesilmadega emmede kommentaare lademetes. Värske emmena lõi minulgi ahvivaimustus peale ja kukkusin scroll'ima. Kuid kahjuks nii roosiline see kõik ei olnud, kui algul paistis. Ma küll ei ole õmblemise ekspert, aga silmanägemise üle kurta ei saa. Juba piltidelt riivasid silma viltused ja lohakad õmblused, lokkivad ning lainetavad lukud, ebaühtlased soonikud ja naljakad kaelaaugud kombedel. Emmed aga jagavad piltide all lahkelt südameid ja pöidlaid. Vaatad kommentaare. Super, tundub, et äri õitseb, sest tellimusi tuleb uksest ja aknast. Kõik tahavad neid «imelisi», lainetava lukuga kombesid ja veidi naljakaid papusid.

Tunnen tungivat soovi sinna alla panna suurte tähtedega kommentaari: «HALLOO, KAS SA TÕESTI EI NÄE, KUI KEHVA KVALITEEDIGA SEE TOODE ON», aga selle lisamiseks peaksin ma grupiga liituma. Oh ei. Seda ma küll ei tee, sest nii vihane ma oma raha peale ei ole ja sealt elus midagi oma lapsele ei telli. No ja siis vaatad, mis hinnaks küsitakse: «Kombe hind 40€ ja kui tuleb meriinosisuga, siis 50€.» Nagu tegelt ka või? Okei. Lepin tõsiasjaga, et kuna ma ei ole nii rikas, et osta odavaid riideid, siis suundun kammima mainekaid tegijaid. Eeldatavasti küsivad siis firmana registreeritud käsitöölased kaks korda niipalju ja kuna ma ikka tahaks kvaliteeti ka, siis tuleb veidi raha välja köhida.

Ma küll ei ole õmblemise ekspert, aga silmanägemise üle kurta ei saa.

Alustan kohe Bredeni e-poe valikuga ja esimesena jääb silma meriinovoodriga kombe. Imeline, silm lausa puhkab ja hind tõmbab hingetuks – 79,70 €. Hakkan juba vaikselt aru saama, miks emmed sulavad selle lokkiva luku peale, aga löön hiirel rulli (loe: kerimisnupp) alla ja näe imet, vabalt võib saada ka hinnaga 52,90 €. Ei mingit lokkivat lukku ega viltust õmblust. Arvan, et selle 2,90 € leian küll, et juurde panna, ja hoopis Bredenist see kombe soetada.

Huvi pärast vaatan veel paar tuntumat tegijat üle. Ilusaid rõivaid leian nii JaPo OÜ kui ka Jonsu OÜ FB lehelt.

Jonsul tundub olevat täiesti oma stiil ja seda keegi veel järgi ei ahvi. Vähemalt ei ole jäänud silma. Täisvillasest kombed alates 65 €. Puhas ja ilus käsitöö. Aga hetkel ajan siiski taga seda kurikuulsat meriinokombet.

JaPo imelisest tootevalikust leian palju ägedaid meriinotooteid ja muidugi ka meriinokombed. Kuna hindasid pole välja tood, siis võtan südame rindu ja teen kiire päringu. Jään südame põksudes põnevusega ootama, mis kirves selga lajatatakse. Kiire ja meeldiv teenindus annab vastuse minu uurivale küsimusele. Kangas on kvaliteetne ja selle saan valida ise ning minu soovitud suuruses kombe eest tuleb välja käija 50 €. Vaatan vastust tükk aega ja ei jõu ära imestada. Hind on sama, mis Facebooki-grupis, aga toote kvaliteet visuaalis on nagu öö ja päev.

Tallad aga overloki-pedaali ja rahhi pritsib nii, et halb hakkab. 

Numbritest huvitatuna teen kiire kalkulatsiooni. Ütleme nii, et kui kombinesooni hind on 50 €, siis see jaguneb kolmeks. 46% tahab riik saada omale tööjõukuludeks, 52% läheb materjali peale (kangad, niidid, elekter) ja 2% jääb töörahaks palgafondi. Rõhutan, AINULT 2% oma toote hinnast paneb ettevõtja oma taskusse. Eraisikuna võtad maha materjali 52% ja 58% paned omale taskusse. Ka kõige kehvem matemaatik saab aru, et eraisikust müüjal on elu nagu lill. Tallad aga overlokipedaali ja rahhi pritsib nii, et halb hakkab. Sellist teguviisi nimetatakse turu solkimiseks ja kahjuks toimub seda igas valdkonnas.

Kuna olen ka ise väikeettevõtja, siis tean täpselt, kui raske on ennast üles töötada ja kui oluline on kliendi usalduse võitmine. Kahjuks sellised turusolkijad muudavad kliendid umbusklikeks ja panevad ausad käsitöölised oma hindu tõstma.

Siinkohal paneksingi ma emakestele südamele. Tehke oma silmad natuke rohkem lahti ja küsige erinevaid pakkumisi firmadelt, enne kui otsustate. Sa ise võtad omale riski, kui tellid või ostad midagi eraisikult. Eraisik ei väljasta sulle arvet, ei maksa makse ja ei vastuta oma toodangu eest. Kui sa saad kõrvetada, siis oled selles süüdi ainult sina ise ja mitte keegi teine, sest eraisikuga vaidluses ei aita sind peale kohtu mitte keegi ja sellisel juhul läheb see pisike riideese sulle maksma kolm korda nii palju, kui üks korralik Jonsu meriinokombe.

See on küll tore, et sa tuled sinna titemammade turuplatsi oma pettumust ka teistega jagama, aga kahjuks see ongi kõik, mida sa teha saad. Samuti aitad sa rahulikult kaasa ausate käsitöölaste hinnatõusule, sest nagu näha ei ole eriti võrdne müügihind ja aus käsitöölane soovib ka oma peret toita. Mina olen siiski seda meelt, et toetada meie tegusaid ettevõtjaid, mitte maksudest kõrvale hiilijaid, sest maksumaksjana maksame ka nende eest, kes töötuna arvel ja kodus vaikselt pisnjekki ajavad.

Aga eks igaühel on oma arvamus ja elu õpetab meid kõiki omamoodi.