«Ma tahan, et naistel oleks pornotööstuses tugev hääl, mida ei summuta misogüünne vaatepunkt,» kuulutab 42-aastane Rootsist pärit Erika. «Porno on naised üsna nurka jätnud ses mõttes, et me tunneme, et teised ei aktsepteeri meie ihasid, et meid peetakse imelikuks või et oleme teistest kuidagi tohutult erinevad. Tegelikult on inimestel vägagi sarnased ihad ja fantaasiad ning nendest aus rääkimine on hea mitte ainult individuaalses mõttes, vaid ka paarisuhtes.»
Erikal on oma ettevõte Lust Productions, mis toodab feministlikku pornograafiat ning tema motoks on, et seks võib olla räpane, kuid väärtused peavad olema puhtad. Lusti eesmärk on kallutada pornotööstust suunas, mis ei kohtleks naisi nagu objekte, keda võib lõputult piinata ja karistada. Erika, kes valiti tänavu BBC aasta saja naise hulka, räägib, et alguses naersid teised režissöörid ta välja, sest keegi ei uskunud, et tema filmidel üldse vaatajaid oleks.
«Kui mehed kuulevad mind mu projektidest rääkimas, siis, ilma et nad mu filme vaadanudki oleks, hakkavad kohe arvama, et ma teen mingit vaniljemöksi. Kehaosi ei näita ja kõik keerleb printsesside ja kaminavalgel armatsemise ümber,» naerab Erika.
Erika süvenenud huvi pornograafia vastu sai alguse sellest, kui ta ise hakkas pornograafilisi pilte ja filme vaatama, kuid leidis, et midagi jääb justkui puudu. Tema esimene film «The Good Girl» (e.k «Hea tüdruk») oli kohati autobiograafiline, keskendudes sellele, kuidas ta ise oma seksuaalset külge avastama hakkas. Erika filmid on seksinarratiivid, kuid see ei tähenda, et need on väga tagasihoidlikud või sisaldavad «inetuid naisi» autori feministlike vaadete tõttu.