Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Loore Linnu elu mängureeglid. Kui suhe kisub kiiva, siis on üks väike võluasi, millega selle päästa saad

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Shutterstock

Iga päev oleme kellegagi suhtes. Kas siis partneriga, kellega elame koos, lapsega, keda kasvatame, vanavanematega, kes nõuavad tähelepanu, vanematega, kui ollakse laps, ka täiskasvanuna, omades ise lapsi. Kui enda ümber ringi vaadata, siis tekib suhteid iga päev ka juurde, näiteks uus töökaaslane, kellega tuleb asju ajada, majja võetud lapsehoidja või koristaja. Suhted on ka naabritega, tahes tahtmata, elad sa siis linnas korteris, oma majas maal või linnas, ikka on sul ka naabrid, seega ka suhted.

Kas oled mõelnud, et mõni suhe kisub kiiva ainult sellepärast, et sa ei ole viitsinud enam olla... lahke.

Eriti lihtne on hakata unustama neid kõige lähedasemaid, kellega on suhe igapäevane. Näiteks elukaaslane. Tahes tahtmata muutub suhe iseenesestmõistetavaks, ununeb lihtne viisakus. Kasvõi tänan ja palun, vahel isegi tere hommikust. Võib juhtuda, et hakatakse lähedast koguni ignoreerima, unustama, et ka teine su kõrval on inimene, kes vajab tähelepanu ja head sõna, tunnustamist ja kiitmist. Ei ole nii, et suhe püsib igavesti sama; ei, pead aeg-ajalt üle vaatama, mismoodi suhtud, mismoodi käitud. Ja kui veel meelde tuletada, et kõik need suhted, mis eespool nimetatud said, vajavad samasugust suhtumist, lahket olekut eelkõige, siis tasuks korraks mõtiskleda iseenda käitumise ja väljaütlemiste üle.

Tagasi üles