Tanel Veenre: «Inimsuhetes ei ole otseteid!» Avameelne lugu Kuldnõela võitja, kaksikute isa ja hullu geeniusega

Tanel Veenre on kõige ebamugavam mees, kelle kõrval võistlustulle sattuda. Mitte iseloomu pärast – ta on konkurentide suhtes siiralt toetav, soe ja inimlik. Lihtsalt Taneli erakordse talendiga on väga raske võistelda. Selle sügise Tallinn Fashion Weekil võitis Veenre nii publiku lemmiku tiitli kui ka Kuldnõela. Sellist topeltvõitu pole võtnud veel keegi TFW ajaloos! Tanel Veenre kujuline, muinasjutumaailmas tegutseva looja legend on lehvinud üle maailma. Täna räägime, kes on inimene selle varjus. Kuidas olla isa, äriimpeeriumi valitseja ja hull geenius ühes isikus? Kuidas kasvatada väikest taime nii, et see ei murduks? Ning kui õnnelikud ja vabad oleme ajal, mil masinad ega riik veel meie kujutlusvõimet kontrollida ei saa?

Palju õnne Eesti mainekaima moeauhinna puhul! Palun jaga oma rõõmu.

Tead, iga kord, kui ma saan mingi auhinna, on mul tohutud süümepiinad. Väga raske on olla, kohe täitsa päti tunne. See tundub alati kuidagi ülekohtune ja lükkab elu korraks balansist välja. Võistlemine ei ole loomulik olukord. Tekitab negatiivset emotsiooni kellegi kurbuse või kadeduse näol, mida ma üldse oma ellu ei taha!

Nagu tänagi – kolm täiesti võrreldamatut kunstnikku: Kirill Safonov, Arina Baranovskaja ja mina. Ma tundsin, et nemad on selle mittevõitmise üle kurvemad, kui mina oleksin olnud. Kui ülekohtune see tegelikult on...

Auhinnad on ikkagi pinnavirvendus. Muidugi väga ilus pinnavirvendus, aga püsivat õnne sellest ei tule. Ma olen kuidagi nii stabiilne selles, mida teen, et väline ei mõjuta mind peaaegu üldse. Lähen iga päev oma ateljeesse, graveerin seal oma väikseid maailmu, ja see ongi minu hingerahu.

Millest sinu stabiilsus tuleb?

Mind hoiab paigas suur plaan – ma tean, et homme päike tõuseb, algab uus päev. Kas siis koos lastega mängides või töiselt toimetades. Ma arvan, et see on teadlikkus iseenda ja elu ebatäiuslikkusest, leppimine paratamatusega ja andestamine. Muidugi on elus kurbi hetki ja melanhooliat, aga alati tuleb pärast pilvi päike, lihtsalt ei ole muud varianti. Tuleb õppida kannatlikkust, et mitte lasta end pilvisest taevast morjendada.

Maailm tunneb sind ehtekunstnikuna, nüüd tegid särava dessandi moemaailma, mis oli paljudele üllatus. Kust selline mõte?

Seda mõtet haududes tekkis mul vabastav tunne! Sain aru, et mul on võimalus siseneda sellele mängumaale nagu laps, mitte tõsiselt ja reegleid teades, vaid täiesti vabana. Ja see väga innustas mind! Tundsin, et olen teatud mõttes nagu huligaan.

Ehete osas on mul ju toimiv süsteem, olen seotud ekspordi ja edasimüüjatega, olen siin käsist-jalust seotud. Moemaailma minek oli minu jaoks nagu purse! Laia pintsliga tühjale lõuendile.

Legend sinust kui müstilisest kunstnikust on juba suurem kui sina, aga mis on see inimlik osa sinust, mida teatakse vähem?

Ühtpidi ma olen kõige zen’im inimene, teistpidi hästi rahutu, läbematu, otsin kogu aeg uut. Ateljees lähen sügavalt asja sisse, sel hetkel kaob ümbritsev minu jaoks, ma ei pane tähele, kuidas värvi lendab riietele.

Ma olen teadlik suuremast igavikulisest pildist, aga sobitun hästi ka tänasesse.

Tundliku kunstnikuna kardad iseenda klišeed või kindlat stiili. Mõnes mõttes on stiil loomingu surm. End kõrvalt analüüsides tunnistan ausalt, et mingi osa legendist on ka turundus. Ma lihtsustan, et olla mõistetav paljudele.