Jurist selgitab: kas ja kuidas on võimalik tõendada vaimset vägivalda?

Foto: Shutterstock

Perevägivalla puhul räägitakse üldjuhul füüsilisest vägivallast, mida on võimalik tõendada arsti juures fikseeritud vigastuste ning tunnistajate kaudu. Kas ja kuidas on aga võimalik tõendada vaimset vägivalda?

Kommenteerib Eesti Õigusbüroo jurist Anu Baum.

«Igaks juhuks ütlen kohe, et kui me räägime lähisuhtevägivallast, siis üldjuhul oleme harjunud mõtlema, et vägivallatseja on meessoost ja ohver naissoost.  Kindlasti on füüsilise vägivalla puhul enamasti ohvriks naine ning harvadel juhtudel mees.

Kui rääkida aga vaimsest vägivallast, siis tuleb tõdeda, et Eestis puudub statistika ning uuringud, mis kajastaks vaimse vägivalla ohvrite arvu ja soolist kuuluvust. Kui arvesta asjaolu, et naised on verbaalselt üldjuhul meestest võimekamad, siis vaimse vägivalla ohvriks võivad olla ka mehed. Sooline võrdsus on küll popp, kuid naised on sõnakasutuselt tihti osavamad ning manipulatsioonitehnikaid oskavad kasutada nii mehed kui ka naised. Seega tuleks minu kommentaari lugeda sooneutraalselt.

Vaimne vägivald on hiiliva loomuga

Vaimne vägivald on tihti julmem füüsilisest vägivallast, kuid paraku on selle tõendamine praktiliselt võimatu. Põhjus on selles, et sellest ei jää nähtavaid jälgi ning üldiselt on tegemist sõna-sõna vastu olukorraga. Lisaks sellele on vaimne vägivald ka raskemini ära tuntav - ta algab vaikselt ja hiilivalt ning peamiselt mõjutatakse inimese enesehinnangut. Kuna vaime vägivald on enamasti hiiliva iseloomuga, siis isik, kelle suhtes seda tarvitatakse, ei taju seda enamasti vägivallana. Kui inimesele pidevalt korrutada, et ta ei kõlba millekski, ta ei sobi lapsevanemaks, ta on liiga paks/kole/saamatu jne, siis jääb isik seda lõpuks ka ise uskuma ning tema minapilt on sellest moonutatud. Üsna sagedane on vägivallatseja ähvardus «kui soovid lahku minna, siis ma võtan sult lapsed ära».

Vaimne vägivald võib olla väga mitmetahuline: näiteks näägutamine, ähvardused, nn jo-jo efekt (täna ütlen halvasti, homme vabandan ja kingin sada punast roosi), manipulatsioonid, materiaalse sõltuvuse tekitamine, aga ka näiteks liigne kontroll teise osapoole liikumiste ja tegevuste osas.

Kui nüüd tõendamisest rääkida, siis nagu juba eelpool öeldud - see ei ole lihtne ning tihti ei pruugi see osutuda üleüldse võimalikuks. Juhul, kui vaimset vägivalda kasutatakse ka näiteks tuttavate-sõprade ees, on võimalik need inimesed kohtusse tunnistajaks kutsuda. Üldjuhul ei ole vägivallatseja siiski nii rumal, et tegutseda kolmandate isikute juuresolekul. Tuttavate ning sõprade tunnistajatena kasutamisel tuleb aga arvestada, et teisel poolel on alati võimalik väita, et ohvri tuttavad/sõbrad/sugulased on lihtsalt moodustanud ringkaitse ning tegelikkuses ei ole midagi toimunud.

Üheks kaudseks tõendiks võib sobida näiteks psühholoogi arvamus/seisukoht. See on võimalik vaid juhul, kui ohver pöördub psühholoogi juurde abi saamiseks - sellisel juhul võib psühholoog anda omapoolse arvamuse. Aga ka siin ei pruugi olla tegemist 100-protsendilise tõendiga.

Tõendamisel on abiks salvestatud sõnumid

Tõendamine muutub lihtsamaks juhul, kui vaimse vägivalla toimepanija on kasutanud salvestatavaid suhtlusvõrgustikke - nii on ohvril olnud võimalik salvestada sõnumeid, FB vestluseid jne. Aga seda juhtub siiski harva - üldjuhul ei jäta vägivallatseja selliseid salvestatavaid tõendeid.

Kõige kurvem on see, et vaimne vägivald jääbki tihti tõendamata ning ohver abita. Kõige hullem on aga see, et vägivallatseja on enamasti väga hea manipulaator ning kui näiteks jõutakse laste hooldusõiguse küsimustega kohtusse, siis ei saa anda garantiid, et kohus teeb ohvrile soodsa otsuse. Kohtusse pöördumisel tuleb arvestada, et šansid teie avalduse rahuldamiseks on 50/50.»