Vangi naine kirjutab: pojal koolis probleemid; koolipere reaktsioon Kaareli vangistusest kuuldes oli pehmelt öeldes üllatav

Pilt on illustreeriv Foto: Shutterstock

Kui Kaarel kinni läks, kolisime päälinnast kaugele ära, maale. Mis ta nüüd nii väga maakoht küll on, kuid väiksem kui Tallinn, on see linn kõvasti. Tallinnas oli meil kõigil teatud sorti anonüümsus, ükskõik kus me käisime, mitte ainsamatki tuttavat nägu ei näinud, kirjutab Ronja K., kelle mees kannab karistust ühes Eesti vanglas.

Kaareli teoga ei pidanud me mitte kellegi teise hukkamõistva pilguga tõtt vaatama, ainult peresiseselt. Pere ja sõbrad on meil armastavad ning hukka mõista pole nad keegi, mitte kordki, soovinud.

Ja ikkagi nüüd tagasi Tallinna juurde. Just Tallinnas tundsin end kuidagi vähem väärtusliku või tähtsana. Kõik mured olid Tallinnas elades lihtne vaiba alla pühkida, neist mitte välja teha. Mis sest, et pidev ärevusetunne ja väikesed, kuid igapäevased paanikahood neid muresid meeltes hoidsid.