/nginx/o/2011/12/23/887440t1h0722.jpg)
Hamburgis elavad eestlannad räägivad oma lastega eesti keeles, ajavad seal ühel või teisel moel eesti asja ega välista, et naasevad kunagi tulevikus koos perega kodumaale.
Saksamaalt, armastusega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hansalinn Hamburgi peatänav Mönckebergstrasse näib oma tulede mere, stiilsete vanade hoonete ja lugematute kiiskavate butiikidega justkui reklaamfotolt välja lõigatud.
Pilti ilmestavad kaunid naised, kes kõnelevad omavahel keeles, mis mõne välismaalase meelest sarnaneb Tolkieni väljamõeldud haldjakeelega – saagem tuttavaks, Hamburgi eestlannad!
Kummutamaks kohemaid sinisilmsete blondide müüti, võib öelda, et tõsiselt põhjamaist tüüpi esindab neist välimuse poolest peaasjalikult kaks: Laura Balzer, kes ametis Hamburgi Akadeemilise Eestlaste Seltsi juures, ja energiline tulesäde Ave Vals, kohaliku eesti kooli süda ja hing. Veidi enam pähklikarva juuksetooni näitab Riina Leminsky, EASi välisesindaja Hamburgis, ja päris brünett on Kerttu Jõgi, kes õpetab eesti koolis muusikat.
Armastus ja töö
Eesti ja Eestiga seonduv on põhitööks vaid Riinal, teised tegutsevad vabatahtlikuna muu töö kõrvalt. Kõigil neil on ette näidata kadestamist väärt kogemus näiteks rahvusvahelises ettevõtluses. Karjääri kõrval hoiab neid võõral maal aga teadagi mis – ikka armastus.
Kerttu ohvitserist kallim on samuti eestlane ja loomulikult suheldakse omavahel emakeeles. «Mul polegi võimalust koduigatsust tunda – kohe, kui koju lähen, on Eesti mulle hästi lähedal, ja see aitab siin olla,» naerab ta.
Eestit on kodus teistelgi, sest nõnda tegusate Maarjamaa tütarde kõrval lihtsalt peavad sakslastest abikaasadest tõsised Eesti fännid saama. Lastega kõnelevad naised samuti eesti keeles. «Eks me promome Eestit kogu aeg ja igal pool, alustades loomulikult kodust,» räägib Laura.
Tutvumise lugu on igaühel erinev – Laura näiteks kohtas oma tulevast ülikoolis 1990ndate lõpul majandusõpingute ajal, Ave oma meest rahvusvahelise tööandja korraldatud üritusel. «Mina olen siin suhteliselt uus olija, kõigest viis aastat, ja mind tõi siia armastus!» kinnitab Ave. «Alguses mõtlesin küll, et vaevalt sellest midagi tõsist kujuneb ja ma Saksamaale elama tulen, aga läks teisiti.»
Täditütar Ave jälgedes sõitis kaks aastat tagasi Saksamaale ka Kerttu – alguses praktikale, siis muusikateraapiat õppima, lõpuks tööle... ja ega armastuski tulemata jäänud.
Riina puhul mängivad samuti rolli kõik mainitud tegurid: «Kõigepealt tõi mind siia pigem armastus, hiljem leidsin töö, mis on side Eestiga.» Naised nendivad, et tööd leida võib välismaal küll, tuleb vaid endal hakkaja olla. «Kvalifikatsioon peab loomulikult ka olema ette näidata,» räägivad nad. «Välismaalasena pead aga olema mitu korda parem kui teised ja suutma ennast kehtestada, et eelarvamusi murda.»
Välismaal leidub muidugi palju sellist, mida kodus pole kohanud ja mis uuele tulijale võõrastav tundub – olgu need siis mõneti harjumatud söömiskombed või hoopis tulevikku suunatud vaateviis. «Mulle tundub, et sakslased oskavad elu rohkem nautida,» mainib Riina. «Muidugi on neil selleks ka rohkem võimalusi, aga tulevikku vaatavad ja ka ennast kindlustavad nad sellegipoolest enam kui eestlased.»
Sakslaste harjumuses rahakotti pühade eel ja ajal suhteliselt kergel käel luhvtitada võib veenduda sealsamas peatänaval: eestlannad teavad jutustada, et jõuluajal ummistab Mönckebergstrasse keskmise meeleavalduse mõõtu šopahoolikute mass.
Samas ei kiputa sealkandis omandit soetama – enamik eelistab elada üürikorterites ja -majades, seda enam, et töökoht võib eeldada Saksamaa ühest otsast teise kolimist ning siis ei pruugi kinnisvarast hõlpsasti lahti saada.
«Aga kindlustusseltsidel on siin kuldne elu, sest sakslane kindlustab ennast peaaegu et kõige vastu,» tutvustab Riina kohalike säästmistaktikat, ja Laura lisab, et tema on just siin hakanud rohkem kindlustunde peale mõtlema. «Sakslane ei riski uue auto vms peale kergekäeliselt kulutada, mõtleb, et kas homme ikka on tööd,» räägib naine.
Perekond üle kõige
Perekond on aga sakslastele kõige tähtsam, seda kinnitavad kõik eestlannad. «Puhkused kavandatakse ikka ja alati koos, sellal kui Eestis eelistavad pereliikmed tihti puhata üksi või sõpradega,» toob Riina näite.
Samuti peetakse Saksamaal loomulikuks, et ka pärast lahkuminekut hoolitsetakse ühiselt järeltulijate eest, ning titekäruga või lapsepuhkusel mehi kohtab Hamburgi eestlannade sõnul uuel kodumaal sagedamini kui Eestis.
«Ma pole üleüldse kindel, kas ma Eestisse jäädes oleksin abielus,» teatab Laura naiste heatahtliku naeru saatel. «Kui kaheksateistaastasena siia tulin, mõtlesin, et ega mul mingit meest, keda teenindada, küll vaja ei ole. Minu ettekujutus abielust sarnaneb saksa omaga, et mõlemad kaasad võivad hoolitseda ühtviisi nii koduse majapidamise kui ka lapse eest.
Üheksakümnendate Eestis olnuks see mõeldamatu ja küllap ei vasta ma ka eesti meeste ootustele – liiga isepäine,» muigab naine. Samas on Ave sõnul suhtumine eesti naistesse vähemalt Hamburgis küll väga positiivne. «Siin on ka eestlaste kogukond päris suur, eesti kool tegutseb usinalt ja kõik need eesti naised, kes siia tulnud, on väga asjalikud.»
Pole aga võimatu, et mõnel tegusal Hamburgi eestlannal õnnestub oma sakslasest abikaasat ühel heal päeval veenda hoopis Eestimaale kolima – nii mõneski peres olla sel teemal mõtteid vahetatud.