Vägivaldsest suhtest pääsenud naise pihtimus: ma ei talunud psühhoterrorit aastaid sellepärast, kes tema oli, vaid sellepärast, kes olin ma ise

Foto: Shutterstock

Ta naeris mulle näkku ja ütles: «Kes sind ikka tahab?» Kui ma seepeale otsustavalt «küll-tahab»-tundega püsti tõusin, et lahkuda, langes ta justkui äkkvalu all põlvili, hoidis kõhtu kinni ja tegi poolvarjatud valugrimasse. «PALUN ÄRA MINE! Ma ei saa ilma sinuta. Lähen hüppan sillalt alla.» Oma kogemusest vägivaldses suhtes kirjutab Signe Korjus.

MA JÄIN. Jäin ka järgmine kord ja sellest järgminegi kord.

Kõik algas tasahilju väikeste vastuoludega tema jutus. Ühele rääkis ta üht, teisele pisut teist. Kusjuures ta ei halvustanud kedagi, ehkki viitas julgelt vääritimõistmisele. Ta näis enesekindel ja paistis uskuvat oma igat sõna. Ta oli pealtnäha võrratu mees. Suurepärases vormis, väga sportlik, võrratult sõnaosav, uskumatult nägus, ülimalt ligitõmbav, väga distsiplineeritud ja imeliselt musikaalne.

Kuid tema psühhoterrorit ei talunud ma aastaid sellepärast, kes tema oli. Talusin seda sellepärast, kes olin ma ise.

See lugu on omajagu kummaline, sest olen pärit tervest ja kaunist perekonnast. Mu vanemad on tänini abielus, mul on imearmas õde. Nii isa- kui ka emapoolne suguvõsa hoiab väga kokku. Mis on siis ometi see, mis sundis mind taluma mehe alandust, sarjamist, mõnitamist ja manipulatsiooni? Mis takistas mul esimeste valede peale ümber pööramast ja teises suunas minemast?

Ni vastuoluline, kui see ka pole, oli üheks põhjuseks just seesama lapsepõlvekodu ilu. Usun sügavalt, et sõltumata keskkonna ja kasvatuse iseloomust ja üksikasjadest korjab igaüks kasvamise käigus üles just need kogemused, mis teda oma hingeteele juhatavad. Katseid selle kohta, kui erinevalt me samu olukordi tajume, on tehtud tuhandeid. Üks kaksikutest võib olla südamest tänulik, et vanemad neid õe või vennaga justkui vati sees hoidsid. Teine võib sama asja peale olla südamepõhjani solvunud ning kahetseda, et tal kunagi ei lastud eksida. Olgu ümbrus üht või teist moodi, me tõlgendame olukordi nii, nagu on otsustanud kogeda hing.

Niisiis aitaski just minu ilus lapsepõlv öelda vägvallatsejale tahtmatult jah. Kuidas see täpsemalt käis?

Mu vanemad said oma ajale kohaselt noorelt tuttavaks, neist sai üsna varakult paar ja nad abiellusid. Minusse talletus teadmine, et esimene armastus ongi see õige. See eespool kirjeldatud mees oligi minu esimene peika. Keegi polnud mulle varem samasugust tähelepanu osutanud, mulle niimoodi sügavalt silma vaadanud, kuumalt kallistanud. Armusin. See aga tähendas, et ta pidi järelikult olema see üksainus õige.

Mu vanemad on abielus ka täna, mis toona tõlgendus minu jaoks nii, et suhted on igikestvad. Koos minnakse läbi paksu ja vedela, tule ja vee. Mitte mingil juhul ei anta alla. Kõik takistused ületatakse koos. Kui ollakse kokku tulnud, siis jäädakse kokku. Tunnistan, et see muster saadab mind siiani ning kõik lahkuminekud on mõjunud mulle üsna rängalt.

Paksu ja vedela hulka kuulus minu mõistes ka tülitsemine. Igaüks meist kannab oma pagasit ning ka minu vanemad on aeg-ajalt sõnelenud. Kuigi nendevahelised sõnavahetused ei ole kunagi saavutanud taolisi alatuse astmeid, kui mees minu peal katsetas, oli minus muster, et vahel öeldaksegi halvasti. Ei tulda iseendaga toime ning elatakse see välja teise peal. Kuigi mehe sõnad lõikasid teravalt, rakendasin endale tuttavat mustrit nii kuuldud sõnad kui ka välja mõeldud vastulaused alla neelata ja pisaratena välja valada.

Ma tahtsin uskuda igavesse armastusse. Mul oli tugev eeskuju ees. Tahtsin uskuda, et tulen toime. Tahtsin uskuda, et asjad lähevad paremaks. Tahtsin uskuda, et nii on õige.

Muidugi püüdsid nii vanemad, ülejäänud perekond kui ka sõbrad-tuttavad mulle teistsuguseid võimalusi tutvustada. Kinnitasid, et nii ei ole õige. Korrutasid, et ma ei peaks laskma end niimoodi mõnitada, petta, alt vedada, ohtu seada ega ära kasutada. Kuid minusse salvestunud käitumismustrid olid võimsamad kui nende mu silmi avada püüdvad sõnad. Mõneks ajaks jäin oma murega täitsa üksi, sest väsisin nende õpetussõnu kuulamast ja nemad väsisid mind lohutamast.

Ühel hommikul ärgates oli miski muutunud. Minu tahtmatust jahist vägivallatsejale sai tahtlik ei.

Igat meie käitumist tingib mingi uskumus. Paljud uskumused talletuvad meisse sõnadeta. On ju teada tõde, et sõnadega ei saa kedagi õpetada; ainult eeskuju õpetab. Püüdes mingit käitumist mõista, tasub alati uurida, milline uskumus seda tingib ning kust see uskumus pärit on. Sageli lubavadki just kõige üllamad uskumused meil endaga kõige inetumalt käituda.

Vaatamata sellele laastavale suhtekogemusele valin endiselt uskuda igikestvasse armastusse ja teineteise toetamisse. Neil uskumustel on nüüd lihtsalt teine värving ja tähendus.

16. novembril Tallina Vabal Laval toimuval suurseminaril «Südametee ja hingelood» toovad võrratud eesti naised kuulajate ette oma hinge lood. Juttu tuleb nii eneseusaldusest, intuitsioonist, naiselikkusest kui ka vägivallast ühelt ja teiselt poolt.