Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Müüt või tegelikkus: kas rinnaimplantaadihaigus on päriselt olemas ja me peaksime muretsema?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: CC

Rinnaimplantaadihaigus (ing k Breast Implant Illness, BII) on keerukas teema, sest senini on uuringud selle kohta, kas rinnaimplantaadid võivad olla «süüdi» kroonilise haiguse tekkes, olnud edutud. Olenemata sellest, et vähesed meditsiinilised seadmed on läbinud sellisel tasemel uuringuid nagu silikoonist rinnaimplantaadid, ei ole teadlastel ja arstidel andmeid, mis kinnitaksid, et selline haigus on olemas. «Rinnaimplantaadihaiguse» selge sümptomaatika puudumine ning sümptomite ebamäärased põhjused tekitavad endiselt segadust.

See aga ei tähenda, et murega ei peaks tegelema. Kuna esteetilise kirurgia operatsioone tehakse lähtuvalt patsiendi soovist, et teda aidata ja ta välimust parandada, siis juhul, kui patsiendi soov muutub, tuleb vastavalt sellele muuta ka raviplaani ning vajaduse korral implantaadid eemaldada.

Igal juhul on oluline mistahes tervisekaebuste korral esimese asjana pöörduda arsti poole – soovitatavalt muidugi alustada oma kirurgist, kes suunab vajadusel edasi vastava erialaarsti poole (reumatoloog vms).

Ma poleks muidu teadnudki, et mul on rinnaimplantaadihaigus, kui ma ei oleks seda guugeldanud ja Instagramis sõbranna postitusest lugenud. Miks sellest rohkem ei räägita?

Ehkki hetkel ei ole teaduslikult tõestatud uuringutulemusi rinnaimplantaadihaiguse kohta, on siiski olemas selline kehaline reaktsioon nagu hülgimine, mis võib tekkida vahetult pärast implantaatide paigaldamist, kui organism kaitseb ennast võõrkehade eest (tõenäosus 0,002%). See on üldiselt ravimitega kontrollitav ning tegelikult ei ole ka selle puhul tegemist autoimmuunhaigusega. Autoimmuunhaigus on immuunsüsteemi haigus, mida ei tekita ükski implantaat ja millest ei ole võimalik implantaatide eemaldamise järel paraneda. On muidugi olemas võimalus, et inimesel juba on autoimmuunhaigus ja siis võivad implantaadid selle haiguse sümptomeid võimendada, kuid taolistel juhtudel on see alati teatud analüüsidega tuvastatav ning kahjuks, erinevalt BII-ga patsientidest, sellisel juhul «imelist tervenemist» päev peale implantaatide eemaldamist ei toimu.

BII puhul ei ole tegemist esmakordselt meedia poolt ülespuhutud teemaga. Esimene rinnaimplantaate haigusega seostav laine küttis kirgi üles mitukümmend aastat tagasi, mille tulemusena rinnaimplantaadid isegi ajutiselt eemaldati turult. Pärast väga põhjalikke uuringuid veenduti aga implantaatide ohutuses ja need lubati turule tagasi. Nüüd on seoses sotsiaalmeediaga vallandunud uus laine, kuid uuringud, millele viidatakse, on needsamad vanad eelmise laine kokkuvõtted, mis on tänaseks erinevatel viisidel ümber lükatud.

Üldse tuleks sotsiaalmeedia kui teabeallika usaldusväärsusesse suhtuda kriitiliselt ning eelkõige vaadata, millises väljaandes või mis ajal on viidatud artiklid/uuringud ilmunud. Christinas Clinicus töötav Soome tipp-plastikakirurg dr Asko Salmi rõhutab, et kindlasti ei tasu tervisemurede asjus sajaprotsendiliselt uskuda «doktor Google’it» või mõnd blogijat ning pidada internetist leitud vastuseid tervisekäsiraamatuks.

Kindlasti tuleb siinkohal meeles pidada, et kõik implantaadid ei ole ühesugused! On teaduslikult tuvastatud, et voolava geeli või kareda pinnaga implantaadid võivad olla tervisele ohtlikud ja seetõttu ei tohiks kirurgid tänapäeval neid enam kasutada. Seega peaks rinnaimplantaatide paigaldamist plaanides igal juhul enne veenduma, et valitud kirurg nendest piirangutest ka kinni peab.

Kuidas toimub patsientide informeerimine?

Probleemid ei teki tegelikult mitte sellest, et kliinikud oma patsiente vähe informeeriksid, vaid et patsient pole oma tervise kohta kliinikule kogu informatsiooni andnud. Näiteks läbivad patsiendid esteetilise kirurgia kliinikus Christinas Clinicus enne operatsiooni spetsiaalse kolmeetapilise konsultatsioonisüsteem, millele lisaks viiakse läbi mitmed tervisuuringud ja tehakse kõik vajalikud analüüsid. Igal patsiendil on võimalik käia konsultatsioonidel ka korduvalt, kui lõpliku otsuse langetamine seda vajab.

Selge on see, et ehkki patsientide teavitamise protsess on väga põhjalik, ei saa me olla 100 protsenti kindlad nende aususes. Siinkohal tahamegi panna kõigile südamele, et kliinikusse konsultatsioonile tulles ei tohiks oma terviseprobleeme varjata. Ei maksa ka pidada häbiasjaks, kui kellelgi on probleeme vaimse tervisega, toitumishäirega või muret teeb liigne suitsetamine, alkoholitarbimine vms – tervisekaardi täitmisel tuleb olla aus ja jagada murekohti meie personaliga, et saaksime raviplaani koostamisel lähtuda patsiendi individuaalsetest vajadustest. Põhjalikum eeltöö, patsiendi ausus ja ravijuhistest kinnipidamine tagavad paremad tulemused ning ennetavad võimalikke probleeme.

Kas implantaadid tuleb rinnaimplantaadihaiguse kartuse korral välja võtta koos implantaadi ümber tekkinud sidekoega või ilma?

Vastab Christinas Clinicu plastikakirurg dr Asko Salmi:

«Pärast implantaadi paigaldamist organismi tekib implantaadi ümber alati sidekude ehk kapsel. Kui implantaatide eemaldamine osutub ükskõik mis põhjusel vajalikuks, tuleks need eemaldada kas koos kapsliga või siis ilma, vastavalt moodustunud kapslile. Kui selgub, et on moodustunud paks kapsel ja topeltkapsel, tuleb see kindlasti eemaldada. Kui aga kapsel on väga õhuke (nagu siledapinnaliste implantaatide puhul) ja analüüsid on korras, siis sellise kapsli eemaldamine kirurgiliselt on liiga suur trauma ja võib kaasa tuua tugeva veritsuse. Vahel on määrav ka see, millist meetodit on implantaadi paigaldamisel kasutatud – kui implantaat on paigaldatud rinnalihase taha ja implantaadi alumine osa on vastu pleuraõõnt, siis halvimal juhul võib väga õhukese kapsli eemaldamisel kopsukude viga saada. Niisiis: kõige tähtsam on aru saada, et mistahes operatsioon ei saa olla riskantsem kui seda on haigus ise. Kirurg peab iga patsiendi puhul täpselt kaaluma, milline risk operatsiooniga kaasneb.»

Kuidas nüüd ikkagi teema kokku võtta? Kui tegemist ei ole teaduslikult tõestatud haigusega, siis miks maailmas BII-st üldse nii palju räägitakse?

Vaatamata sellele, et rinnaimplantaadihaigust kui niisugust pole suudetud teaduslikult tõestada, uuritakse seda probleemi jätkuvalt edasi, sest tuleb ju ühel või teisel viisil selgitada välja nende sümptomite järsk ilmnemine ning ka kadumine, kuna ühtki tervisehäiret ei tohiks jätta tähelepanuta.

Rohkem rindade suurendamisest saab lugeda SIIT.

Kasutatud kirjandus:

Intervjuu dr Asko Salmiga

Silicone Implant Illness: Science versus Myth?, July 2019, American Society of Plastic Surgeons

Breast implant illness: A way forward, march 2019, American Society of Plastic Surgeons

https://www.medicalnewstoday.com/articles/326158.php

Tagasi üles