/nginx/o/2019/10/03/12619878t1h19e5.jpg)
Lähisuhtevägivalla ohvritel on sageli hirm või häbi pöörduda abi saamiseks politsei või teiste ametnike poole. Mõnikord võib olla isegi sõbra poole pöördumine raske, kuid ometi ehk lihtsam teha kui võõraga rääkida. Kuid kas sellest on ka õiguslikus mõttes kasu?
Kui sõbrale või kolmandale isikule on juhtunust räägitud ja ehk isegi vigastused fotodena fikseeritud, kuid juhtunu pole politseis fikseeritud, siis kas hilisemates kohtuvaidlustes saab neid siiski tõenditena kasutada?
Asja selgitab Eesti Õigusbüroo jurist Anu Baum.
«Kohtumenetluses hindab tõendeid kohus. Seega lõpliku seisukoha, kas nendest piltidest/sõbrannade ütlustest piisab vägivalla tõendamiseks, annab kohus. Igaljuhul on need pildid ning sõbrannade ütlused oluliselt parem sellest, kui tõendid üldse puuduvad.
Taoliste tõendite (pildid, ütlused) puhul on teisel poolel suurem võimalus nende vaidlustamiseks ja ümberlükkamiseks kui näiteks politsei poole pöördumise korral, mis oleks konkreetselt fikseeritud ametniku poolt.
Probleem on sellest, et teine pool võib alati sõbranna ütlusi ebausaldusväärseteks pidada ning tuua enda poolele kümme sõpra, kes räägivad kui ühest suust, et paremat ja lahkemat inimest kui vägivallatseja ei ole maailmas olemas. Piltide puhul on võimalik, et pildil ei ole isik üheselt äratuntav ning siis saab öelda, et pilt on kellestki teisest või näiteks väita, et vigastused on tekkinud mingil muul põhjusel.
Rõhutan veelkord, et tõendeid hindab kohus kogumis ning kuigi kolmanda isiku/sõbranna ütluseid võib käsitleda kaudsete tõenditena, on see siiski parem, kui üldse tõendeid ei ole.»
Kui sa oled ohus, siis leiad abi siit:
/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)