Me sõitsime linna tagasi ühel septembrikuu laupäevaõhtul. Kaine september, nii ma seda kuud kutsusin, sest ei olnud võtnud suu sisse tilkagi alkoholi alates Õisu mõisas korraldatud veinifestivalist, kus kulistasin alla oma paar pudelit punast veini ja avastasin ühel hetkel, et istun «poliitikute laua» taga, küünarnukk vastu Helir-Valdor Seedri küünarnukki, ja püüan öelda midagi sügavamõttelist Eesti poliitika kohta. «Ja teie? Teie olite vististi Isamaaliidu toetaja, kas polnud?» pärisin ma Seedrilt. Ta noogutas ja vastas, et jah, tõepoolest on ta Isamaaliidu toetaja. Õisu mõisa tuled muutusid aina tuhmimaks ja hägusemaks, hakkasid juba vilkuma. Lällakile kippuv purjakilolek, inimesed, kes vahepeal kadusid põõsastesse tegema, mida nad parajasti heaks pidasid ette võtta, ja siis sõit koju tagasi, peolised jorutamas «Mustamäe valssi».
:format(webp)/nginx/o/2018/06/21/7913415t1ha350.jpg)
/nginx/o/2019/09/26/12599207t1hdcbd.jpg)