Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Ületunnid: miks tasub uhke olla, kui sa neid EI tee

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: energepic.com / Pexels

Parimad töötajad tulevad vara ja lahkuvad hilja? Kaugel sellest! Tegelikkuses on asi vastupidi ja need lugupeetavad, kes iga päev kuni hilise tunnini rügavad, võiksid lõpuks maha rahuneda ja tagasi tõmbuda.  

Kõik teavad sellist inimest. Seda inimest kontoris / poes / õpetajateteoas või kus keegi oma elatist teenib, kellel ei näi kodu olevat. Alati on proua või härra X kohal enne teisi ja ka õhtul on übertöötaja ikka veel majas, kui teised on juba ammu varvast lasknud. See, mis esmapilgul näib kui suurepärane võimalus saada «kuu töötajaks», on tegelikkuses vaevu andestatav fopaa, olgu tegemist praktikandi või ärijuhiga, kirjutab Barbara.

Ületundide tegemine on ebaaus konkurents

Kui teinekord jäädakse kas mõne tähtsa projekti tõttu — või kuna erandkorras on põrgu lahti — kaks tundi kauemaks, siis pole selle vastu kõige vähematki öelda. Auasi. Aga kui tehakse 40tunnisest töönädalast järjepidevalt 50tunnised, siis ei ole see enam kollegiaalne. Ja isegi kui kolleeg X ei taha kellelegi midagi kurja, teeb ta sellega oma ametivendade ja -õdede elu raskeks. Kuidas seletada ülemusele, et päevas ei ole võimalik 62 lillekimpu siduda, nelja projekti üheaegselt teha või miks 10B kontrolltöid saab alles kahe nädala pärast vaadata, kui kolleeg teeb selle lõdva randmega (muidugi 50 tunniga) niuhti ära. Loomulikult võib öelda, et see on igaühe oma valik ja igaüks võib ületunde teha, et jälle samasugused tingimused luua, kuid esiteks ei ole see ikkagi lahendus ja teiseks ollakse ka lapsevanemad, mõne lähedase hooldajad ja teiste kohustuste täitjad. Kellel ei ole valikut. Ja tootlikkus kasvab vaid üürikeseks ajaks.  

Kas sul polegi oma elu? 

Ületunni-armastajate lemmikväide on: aga ma teen seda ju heameelega. See on muidugi kena. Ka meile meeldib meie töö. Aga me teame ka, et vahepeal on ka vaja eemal olla. Kui kolleegid on sõbrad, siis miks mitte parem õhtul koos õlut juua? Või kui Excel on nii pööraselt naljakas, siis miks mitte võtta linti väike nohiku-kursus? Kogu elu üksnes tööle pühenduda ei saa olla tervislik mitte mingil juhul. Seda ütleb ka teadus. Juba kaheksatunnised päevad on nii kehale kui vaimule piiripealsed. Palju parem oleks tegelikult kuus tundi. Asjatundjad väidavad koguni, et 30-tunnise-nädala väljund on võrdväärne 40-tunnise-nädala omaga. Nii nagu igal liftil, tõstjal ja välismaisel kiirteel, on ka inimestel omad piirid. Kes seda visa järjekindlusega eirab, satub millalgi iseenda entusiasmi ohvriks. Kes oma töö nimel nii ereda leegiga põleb, põleb eksimuse korral millalgi läbi. Ja nii palju siis heast sooritusest. 

Tegutse aeglaselt!

Jah, maailm on kiireks muutunud ja kuidagi peab sammu pidama, kuid see, et kõik nii kiiresti toimib — võta või kirjavahetus — ei tähenda, et peab ise ennast sassi kerima. Post võib ju kiirem olla, meie süda lööb aga ikka samas rütmis, meie sõbrad vaatavad endiselt pigem meile otsa kui suvalisele sõnumile ja meie lastel on endiselt meid vaja. Seega, nagu soovitab Barbara, pane käed kukla taha ja kukuta pliiats täpselt kellapealt  lauale, selmet proua või härra X-i järele aimata. Parem olla terve, heas tujus ja tasakaalus. Jah, tiitlit «Kuu töötaja» ei ole vast suurt lootust saada, küll aga terendavad silme ees «Kümnendi kolleeg,» «Lemmikvanemad», «Päeva parim sõber» või «Kõigi aegade parim kolleeg.»

Tagasi üles