Noorte agressiivsust mõjutavad geenid ja halvad perekondlikud suhted

Foto: SCANPIX

Kõik noored ei ole pahatahtlikult agressiivsed ja kõik ei satu alatasa pahandustesse. Tartu ülikooli doktorant Triin Kurrikoff uuris noorte käitumist, pöörates rõhku geenidele ja perekondlikele suhetele, kirjutab Novaator.

Selge see, et kõikidel noortel ei ole sama suurt tõenäosust oma mõtlematuse tõttu ebameeldivatesse õnnetustesse sattuda. Kuid kes selles «süüdlane» on? Ühiskond? Sõbrad? Perekond? Veel keegi või miski? Eks igal mainitud teguril võib selles oma roll olla.

Viiesaja Eesti noore hulgas läbi viidud uurimuses leiti, et mõtlematult käituvad tõenäolisemalt just need noored, kelle pere liikmete vahelised suhted on halvad ja mittetoetavad. Kuid mitte ainult.

Rohkem mõtlematut käitumist võis oodata üksnes nendelt noortelt, kes lisaks peres valitsevatele halbadele suhetele olid vanematelt pärinud ka teatud geenivormid.

Geenidest räägitakse ikka ja jälle, kuid mis nad siiski täpsemalt on? Geenid on miski, mille mõlemad vanemad lapsele edasi pärandavad ja mis on olemas igas meie keharakus. Seega on nad imepisikesed, kuid sellest hoolimata sõltub neist palju. Näiteks see, mis värvi on lapse silmad või kas tal on võluvad põselohukesed. Vahel sõltub nendest ka järeltulija kalduvus teatud viisil käituda.

Laisad ja virgad geenid

Täiel määral võrdõiguslikkust järgides saavad lapsed iga geeni puhul nii emalt kui isalt ühe geenivormi. Need võivad näiteks olla kas aktiivsemad (virgemad) või vähemaktiivsemad (laisemad). «Virgemad» geenivormid võivad olla seotud sellega, et inimese ajus toodetakse mingit ainet rohkem, «laisemate» geenivormide puhul toodetakse sama ainet muidugi vähem. Geeni puhul, mida meie uurisime, oli «virgemate» geenivormide puhul ajus rohkem lämmastikoksiidi, «laisemate» geenivormide korral vähem.

Huvitaval kombel sõltus nendest geenivormidest ja keskkonnast see, kuidas noored käitusid. Kui mõlemalt vanemalt päriti „laisem» geenivorm, hindasid noored oma käitumist oluliselt mõtlematuks.

Kuid nii juhtus vaid siis, kui «laisemate» geenivormidega noored elasid peres, kus oli palju tülisid, hoolimatust ja vägivalda. Samade geenivormidega noored, kelle peresuhted olid toetavad ja soojad, hindasid oma käitumist oluliselt tasakaalukamaks ja tagajärgedega arvestavamaks.

Samas kui ühelt või mõlemalt vanemalt oli päritud teine, «virgem» geenivorm, siis nende mõtlematu käitumine peresuhetest ei sõltunud. Nimelt oli sel juhul ükskõik, kas peres olid suhted head või halvad – noorte mõtlematu käitumine oli ikka samal tasemel.

Geenid pole vabandus

Järelikult, kui pere üks laps – eriti juhul kui pereliikmete omavaheline läbisaamine on üsna halb – satub mõtlematu käitumise tõttu sageli pahandustesse, teine aga suudab neist hoiduda, võib selle põhjust otsida geenidest. Tuleb ainult silmas pidada, et geene, mis on seotud mingi käitumisviisiga, on kaugelt rohkem kui üks. Samuti mõjutavad käitumist paljud teised tegurid.

Seega, ehkki geenide, keskkonna ja käitumise vaheline seos tasapisi selgineb, poleks siiski õige ainuüksi keerulisi peresuhteid ja geene mõtlematu käitumise vabanduseks-põhjenduseks tuua.

Näiteks toodi 2007. a. Itaalias toimunud kohtuprotsessil süüdistatava kaitseks välja asjaolu, et tülihoos inimese surnuks pussitanud mehel olid mitmed agressiivse käitumisega seotud geenivormid. Seetõttu määras kohus tapjale lühema karistusaja.

Geneetik Steve Jones esitas sellise otsuse peale järgmise küsimuse: «90 protsenti mõrvadest on sooritanud inimesed, kellel on Y-kromosoom – mehed. Kas me peaksime seetõttu meestele alati lühema karistuse määrama? ». Ilmselt mitte, sest kuigi kasvatus ja geenid määravad ära mingi osa meie käitumisest, ei saa siiski unustada, et suurem osa meie elus on siiski meie endi teha.

Tartu Ülikooli psühholoogiadoktorant Triin Kurrikoff pälvis selle artikliga äsjasel doktorantide populaarteaduslike artiklite konkursil kolmanda koha. Tartu Ülikoolil aitasid konkurssi korraldada Haridus- ja Teadusministeerium ja Sihtasutus Archimedes.