Kuidas lapsevanemana aidata tagasihoidlikul lapsel sõpru leida?

Foto: Shutterstock

Kui oled lapsevanemana kuulnud järgmisi lauseid: «mitte keegi ei mängi minuga», «mul pole koolis ühtegi sõpra» ja «ma kardan esimesena küsida, kas ta tahab minuga mängida», loe edasi, et teada saada, kuidas aidata oma tagasihoidlikul lapsel sõpru leida.

Perekeskus Sina ja Mina Gordoni perekooli koolitaja ja pereterapeut Kadri Järv-Mändoja vastab kolmele küsimusele, miks mõned lapsed on tagasihoidlikud ja kuidas neid aidata.

1. Miks mõned lapsed ei söanda kohe teistega suhtlema-mängima hakata? Kas see on probleem või isiksuslik omapära, millest ei tasu probleemi teha?

«Oleme oma loomult erinevad ja see muudabki maailma huvitavamaks. Mõned on valmis kohe teistega suhtlema, mõned enne vaatlevad ja võtavad hoogu. Erinevad oleme ka selle poolest, kui suurt seltskonda me enda ümber vajame. Seega tuleks vanematel oma lapse loomusega arvestada ja vastavalt siis ka tuge ja suunamist pakkuda.»

2. Kuidas vanemad võiksid selliseid lapsi kohelda, et lapsed ei tunneks ennast halvasti? Näiteks ekstravertsemad vanemad võivad utsitada last seltskonnas suhtlema, esinema jmt, mis lapsele ei ole meeldiv.

«Oluline on, et laps saaks suhtlemisest häid kogemusi, ning tunneks, et see on tore. Abiks ei ole kommentaarid nagu «ta on meil arg», «ah, ta ei oska eriti suhelda» või «sina küll elus läbi ei löö, kui sa nii häbelik oled». Sageli jäävad vaiksed ja tagasihoidlikud lapsed ka tähelepanuta. Ümbritsevad inimesed ei ürita nendega suhelda, sest laps ei pruugi neile midagi vastata või poeb vanema selja taha.

Tagasihoidlikumale lapsele võiks anda rohkem aega kohaneda ja siis hiljem uuesti proovida temaga jutule saada. Näiteks rääkida talle mõni põnev lugu või näidata midagi vahvat. Lapsevanem võiks aga lapsele õpetada, kuidas teiste lastega kontakti võtta ja neid mängima kutsuda. Näiteks anda talle konkreetsed laused, mida ta öelda võiks ja kuidas käituda. Kui laps ei taha suures seltskonnas suhelda, siis pigem pakkuda talle võimalust väiksemas grupis viibida ja julgustada teda seal teistega kontakti võtma. Last ei peaks sundima kiirelt seltkonda sulanduma ja seal suuri tegusid tegema. Peamine on ikkagi anda aega, mitte kritiseerida ja olla vajadusel lapsele toeks.»

3. Kuidas saavad vanemad kaasa aidata, et laps leiaks sõpru, näiteks esimesse klassi astudes? Mida tasub teha ja mida mitte?

«Oluline on koostöö õpetajaga, kes saab koolis lapsi ühistegevustele suunata ja panna neid erinevates gruppides tegutsema. Nii sõbrunetakse peagi kõigi klassikaaslastega. Vanem saab lapsega koos arutada, keda võiks lapse peale kooli endale külla või siis mõnele mänguväljakule kutsuda. Samuti saab õpetaja käest uurida, kellega laps rohkem seltsib või kellega tal tunduvad ühised huvid olevat. Seejärel saab julgustada last neid lapsi ka endale külla või siis mänguväljakule kutsuma. Lapsega saab rääkida sõprusest ja sellest, et sõpru võib olla mitu. Vanem võiks kuulata, mida laps sõpruse juures oluliseks peab ja kuidas tahab ise sõbrana käituda. Kindlasti ei peaks lapsevanem mõnda last või tema vanemat lapse kuuldes kiruma.»