Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Kas sina oled ka süüdi toksilises positiivsuses? (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Antonio Guillen Fernández / PantherMedia / Scanpix

Hea on meeles pidada, et positiivne suhtumine ei pruugi alati asju paremaks muuta. 

Kohtud sõbrannaga pärast tööd, et väike kohv teha ja tema puhkusereisi muljeid kuulda. Kui sõbranna saabub, on tal aga hoopis teised mõtted peas: tal oli raske tööpäev ja talle tundub, et ülemus ei suhtu tema muresse tõsiselt. Tahad sõbranna tuju tõsta ja hüüad entusiastlikult: «Sa oled imeline! Kui nad sind ei hinda, siis keegi teine kindlasti hindab.» Selle asemel, et rõõmus olla, tundub sõbranna hoopis rohkem ärritunud. Sa ei saa aru, mis just juhtus. Kas optimism ei peaks asju paremaks muutma?

Tuleb välja, et mitte tingimata. Negatiivsetele emotsioonidele «klaas pool täis» suhtumisega vastamine on tuntud toksilise positiivsusena, kirjutab PureWow.

See tähendab, et kui reageerid kellegi murele positiivse mõttelaadiga stiilis «Sa saad sellest üle!», võib inimene tunda, et sa ei võta tema muret tõsiselt. 

Mõtle sellele natuke. Kui tegemist on probleemiga, millele ei ole kohest lahendust, näiteks tervisemure või keerulised peresuhted, siis kas sina tahaksid, et keegi vastaks sellele entusiastliku fraasiga, mis on inspiratsioonipostrilt maha loetud? Ilmselt eelistaksid lihtsalt, et su mure ära kuulataks.

Miks me siis positiivselt reageerime? Kui inimesed, kellest hoolime, on ärritunud, on meie esimene instinkt nende tuju tõsta. Seda tehes ei pruugi me neile aga piisavalt ruumi anda, mida nad vajavad oma emotsioonidega tegelemiseks. Anna lihtsalt sõbrale teada, et oled tema jaoks olemas. 

Tagasi üles