Psühholoog Karmen Palts: miks sa näed elus ainult inetusi, räpasust ja salasepitsusi?

Karmen Palts Foto: Jake Farra

Christinas Clinicu psühholoog Karmen Palts paneb mõtlema positiivsuse ja selle üle, kas negatiivse kuvandiga lugusid on ikka vaja pimesi uskuda.

Jalutasin hiljuti oma väliskülalisega Kakumäe sadama kail. Kes seal ei ole käinud, siis infoks – see on uus, suur ja ilus ehitis, mida kaunistavad kakkude kujutised. Betoonist kail kõndides näeb kai serva ääre all olevaid valgusteid, millesse on kogunenud palju, väga palju putukaid ja ämblikke. Pimedas tunduvad need suured ja isegi hirmutavad. Tuli valgustab neid ja seinale tekkiva varju järgi jääb mulje, et olendid on väga suured ja hirmsad, nagu õudusfilmis.

Külaline imestab ja kiidab, milline suur ja kaunis investeering! Avaldab ka arvamust, et see investeering ei tooda end küll saja aasta jooksul tagasi, ent ta on kade, et Tallinnas nii ilus koht on. Külaline, elukutselt arst, kes oma töö tõttu näinud nii elu ilu kui valu, aina ahhetab: «Issand kui ilus ja just siin mere taustal!»

Olen samasse kohta ka varem sattunud, koos tuttavaga, kes püüab saada võitu oma hirmutavast haigusest. Seetõttu olen kuulnud ka, kuidas kirjeldab seda kohta depressiivses meeleolus, kurbusest ja lootusetusest haaratud inimene. Rääkides mõttetust ehitusest, jubedatest kujudest ja põhjendamatust elektri raiskamisest.

Meie igapäevases elus on samuti: ükskõik kes võib ühe käeliigutusega rikkuda kellegi poolt tajutud ilu ja headuse, kirjutades näiteks «hirmuäratavatest ämblikest ja putukatest» ning hoiatades, et inimesed, ärge sinna parem minge – sest seal kõlguvad (võib-olla) hiidämblikud ja putukad rabelevad elu eest nende ämblike võrkudes.

Masendavas meeleolus võibki vaatepilt seal kail olla õõvastav ja eemaletõukav, silme ees kõik need elu eest võitlevad ja tuules kõlkudes kord suuremateks, kord väiksemateks muutuvad putukad.

Mõelgem, kuidas kaks inimest, kes samal ajal, samasse kohta sattuda võivad, seda kõike nii erinevalt näevad ja nii erinevalt kirjeldavad.

Elu ilu on vaataja silmades

Elus on ju samamoodi: ükskõik, mida me näeme või ütleme – ilu on ju ikkagi vaataja silmades, sõltudes vaataja meeleolust ja kordaminekutest (või ebaõnnestumistest). On ütluski – kas klaas on pooltäis või pooltühi.

Eesti on väike ja meid on siin vähe, just seetõttu tundub mõnikord, et iga teema, millest kusagil kirjutatakse või räägitakse, puudutab mind (või Sind) isiklikult.

Olgu see näiteks liigse keemiaga kahjustatud maasikate lugu, või väidetavalt taimemürgi kasutamisest hukkunud mesilaste lugu. Selleks võib olla ka mõni kurb sündmus – koolikiusamine, mis viib suitsidaalsuseni, või liigne koolipinge, mis mõjutab lapse vaimset tervist.

Me elame internetiajastul, loeme, kuuleme (mitte ei kuula) ja teeme järeldusi. Eriti varmalt kipume omaks võtma informatsiooni, mis antud hetkel on pisut sensatsiooniline, provokatiivne või isegi veidi hirmutav. Faktide kontrollimine või ka nn teadusliku põhjenduse otsimine ei tule meil sageli mõtteissegi.

Või mõnikord siiski.

Saame küsida, millest sõltub, et mõni meist usub pimesi kõike, mida kuuleb või näeb ja mõni on kahtlev ja kõhklev, otsides fakte, mis kuuldut kinnitaksid või ümber lükkaksid.

Kui süütud kannatavad

Kõigel kirjutatul/kõneldul, eriti negatiivse kuvandiga lugudel, kipub olema omadus hakata elama oma elu...

On ilmne, et igas kirjutatud või räägitud loos kajastatud negatiivsus kandub üle paljudele neilegi, keda antud loos tegelikult ei nimetata. Näiteks mingis hooldekodus aset leidnud ebameeldivused mõjutavad (hirmutavad, muudavaks ärevaks) ka paljusid, kellede lähedased on kusagil mujal hooldekodus.

Või näiteks leetrite ja vaktsineerimise teemal kirjutatud lugu hirmutas mitmeidki lapsevanemaid, kes küsisid, kas ka tema lapse rühmas on selliseid lapsi ja kas ka tema laps võib olla ohustatud.

Kirjutades kellestki nimeliselt ja just negatiivses võtmes, kahjustatakse seeläbi ka selle inimese lapsi, vanemaid, kaaslasi. Aga nemad ei ole ju antud kirjatüki tegelased ja nemad ei ole tõenäoliselt ka süüdi neis asjades, millest kirjutati.

Võib juhtuda nii, et ühele lugejale jääb meelde asutus, millest halvasti kirjutati, teine lugeja aga kannab selle mittemeeldiva informatsiooni edasi kogu teemale (ja seetõttu ka kõikidele teistele samalaadsetele asutustele). Ehk siis negatiivses toonis, võib-olla ka kirjutaja isiklikest hoiakutest kantud lugu tekitab tõenäoliselt rohkem kahju kui kasu, sest kannatavad nn süütud inimesed, kõrvalseisjad, ja kannatab ka kirjutaja või ütleja ise (kui mitte otseselt, siis kaudselt läbi halvustavate arvamuste).

Võime küsida, kas inimene, kes kirjutab mingi loo, kommenteerib kedagi/midagi või avaldab suuliselt oma negatiivseid seisukohti, on ka tegelikult negatiivne, üdini pahatahtlik ja kogu maailmas pettunud. Või on see lihtsalt sel hetkel nii?

Probleemid on elu ilu osa

Elus ongi palju suuri ja väikeseid probleeme ning elamise ilu ja võlu on mingil määral seotud  nende probleemide lahendamisega. Iga inimese jaoks on ka probleemi suurus erinev – mõnele on probleemiks haiget tegev puusaliiges või kehva lugemisoskusega lapsuke, teise puhul võib endast probleemi kujutada ka murdunud sõrmeküüs või halvasti istuv kostüüm, kolmanda jaoks aga puudu olev rahasumma, millega elektriarve ära maksta.

Aga näiteks sotsiaalmeediasse oma esimesest emotsioonist lähtudes kirjutades ja arvamust avaldades ei mõelda just sageli, kas ollakse antud teemal ka eksperdid, kas kirjutama ajendab soov midagi paremaks muuta, kätte maksta, kellelegi «ära teha» … või lihtsalt oma paha tuju välja elada. Või mis veelgi hullem – näidata, et mina võin ja julgen ja olen seega ehk kellestki parem.

Hinnanguid kipume me andma kergekäeliselt, mõtlemata sellele, millised tagajärjed võivad olla sõnadel. Mõtlemata, et lausutugi on eeskuju. Näiteks kui kodus lapse ees öelda kellegi kohta loll, usubki laps, et tema tark ema või isa teab, et just nii see on. Nõnda kasvatame – sageli tahtmatult – ka oma lähedastes pahatahtlikkust ja negatiivseid hoiakuid ümbritsevate inimeste suhtes.

Ehk peaks igaüks meist astuma vahel peegli ette ja endale otsa vaadates küsima: mis on see, mida ma oma elult ootan ja mis asjad need on, mis on mind teinud selliseks, et ma ei näe enam milleski ilu ja head, vaid näengi üksnes räpasust, inetusi, salasepitsusi ja õelust ning seepärast end negatiivselt väljendangi.

Ja kui sellest ka ei piisa, siis otsi keegi, kes on erapooletu, kellega saad rääkida ja arutleda, kes aitab ehk märgata, kust ja miks tuleb sinu negatiivsus. Kelle toel ja abil saaksid kild-killu haaval taas kokku korjata endas peituva positiivsuse.

Pea meeles, et sõbrad ja lähedased tahavad, et sul oleks hea olla, ja seetõttu ei pruugi nad alati olla objektiivsed ja nn neutraalsed kuulajad ning nõuandjad. Seepärast võib näiteks vaid üks kohtumine psühholoogiga aidata elu positiivsemale kursile suunata.

Juuli alguses, kui selle loo esmaseid mõtteid paberile panin, külastasin oma 85-aastast tädi. Küsimusele «Kuidas sul läheb?» vastas ta nii: «Hästi, kuigi kogu aeg võiks millegi pärast vinguda ja haliseda, aga ma ei tee seda – äkki suren ära ja siis te kõik mõtletegi, et oli see ikka üks vinguv tädike, kes ka teisi oma vingumisega hulluks ajas.»

Mõelgem selle vanaproua sõnade mõtte üle!