Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Dunningi-Krugeri efekt: see fenomen selgitab nii mõndagi

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Shutterstock

Kui me seisame jälle nõutult oma idiootidest kaasinimeste ees ja küsime täiesti õigustatult, kuidas midagi nii totrat ja nõmedat sai juhtuda, siis aitab meid psühholoogia. Vastus on Dunning-Kruger.

Eks kõigil ole aeg-ajalt tulnud imestada, millise enesekindlusega suudavad mõned poliitikud kõige selgemat puru kuulajatele silma ajada. Hea küll, see on ju nende töö, võiks nüüd küüniliselt öelda, kuid mõnikord polegi asi valetatamises — tähtis tegelane on tõepoolest veendunud, et ta on kõigist peajagu üle.

Sellist kognitiivset moonutust või nihet enesehindamises nimetatakse Dunningi-Krugeri efektiks Ameerika psühholoogiaprofessor Justin Dunningi ja tema assistent David Krugeri järgi. Mõlemad demonstreerisid seda nähtust terve rea katsetega.

Kõik teised on lollid, mina olen tark!

Uuringute sarjas lasid Kruger ja Dunning Cornelli ülikooli tudengite valimil teste teha ja enda loogilist mõtlemist, grammatilisi oskusi ning huumorit hinnata. Tulemus üllatas: mida kehvemad olid testitulemused, seda kindlamini arvas testitegija ise, et tal on sellel alal keskmisest paremad tulemused. Samal ajal hindas see inimene teisi osalisi endast oluliselt nõrgemaks. Sellest tuleneb ka oskusteta inimeste illusoorne üleolek.

Samas, suurte oskustega inimesed kannatavad illusoorse alaväärsuse all ja seetõttu alahindavad oma võimeid, mis võib omakorda viia nõrgema eneseusalduseni. Selle tulemusena hindavad vähem kompetentsed inimesed oma võimekust kõrgemalt kui rohkem kompetentsed inimesed.

Pärast oma testi skooride nägemist paluti katsealustel uuesti oma positsiooni hinnata, misjärel kompetentsete grupp hindas oma positsiooni täpselt, samas kui ebakompetentsete grupp hindas ennast taas paremaks, kui ta tegelikult oli.

Hästi võtab nähtuse kokku «Monty Pythoni» koomik John Cleese: «Lollide inimestega on see probleem, et nad on tihti liiga lollid, et ise taibata, et nad on lollid.»

«Monty Pythoni lendav tsirkus». John Cleese
«Monty Pythoni lendav tsirkus». John Cleese Foto: Rights Managed / BBC/Python Pictures / Ronald Gra

Või nagu ütles kunagi inglise filosoof Bertrand Russell «Maailma hädad tulevad sellest, et rumalad on liiga enesekindlad ja targad on täis ebakindlust.»

Nii et kui keegi järgmine kord soovitab hispaanlastel müüri läbi Sahara rajada, siis me teame, kust on pärit sellised nõrgamõistuslikud arvamused, kirjutab Männersache. Meie, targad! Kõik ülejäänud on lollid. Või kuidas?

Tagasi üles