Kirgliku Tarantino fännina ajab mind enamasti tulivihaseks, kui keegi temale omaseid ekstreemselt võimendatud võtteid kasutab ning huumorile nii halastamatu vaatenurga alt läheneb. Kuid siin filmis pole see plagiaat, vaid inspiratsioon. Uljas ambitsioon veab enamasti välja. Osa nüansse on küll juhuslikud ja iga viide ei vii kusagile, kuid vaatamine on sellegipoolest kaasahaarav, pöörane, jube ja naljakas.
Kinno minna tasub selle loo pärast küll, sest groteski tasakaalustab koomika just sel hetkel, mil see südant pahaks ajama kipub. Õudseim liin tuleb loosse laste kaudu. Selgelt joonistub välja, kui habras ning hajuv on piir inimlikkuse ja ebainimliku julmuse vahel. Kui sind sulaselgete surmapattude korral kallistatakse ja kiidetakse, öeldakse, kui uhke sinu üle ollakse… Sa tahad ju olla oma vanemate meele järele. Kuulata neid, keda omas maailmas autoriteetideks pead. Kust oskab siis kogemuseta ja sisemise teljeta inimene heal ja halval vahet teha?
Tänapäeva infosõja ühiskonnas on enamik meist samasugused nagu need lapsed – meie silmis saab musta valgeks valetada ja südametut tapjat kangelaseks, isegi päästjaks ülendada. Kui kriitiline mass seda teeb, me enam ei kahtle. Aga peaksime!
Mis häirib? Kohati on kaunitarist peategelase tekst masendavalt labane, aga ehk on see soov rõhutada tema klassipäritolu, kus olelusvõitlusele kulus kogu võhm ja sõnamänguks polnud kakluse kõrval kellelgi mahti. Samuti jäin ma mõtlema, kas sellise kergusega oma elu päästmiseks teisi maha nottida oleks ikka realistlik. Mina seda ilmselt ei suudaks, kuid ma poleks tõenäoliselt ka see verest tilkuvas kleidis viimane ellujäänu, kes põleva mõisa taustal tülpinult sigareti süütab.