Surve abielluda: 8 naist räägivad, mida see tähendab

Foto: Shutterstock

Naistena räägime palju ajakavadest. On loomulik teha peas plaane, mis võiks teatud vanuseks saavutatud olla. Abielu on üks oluline verstapost, mis paraku palju ärevust tekitab.

TheEverygirl jagab kaheksa naise lugusid, mida surve abielluda nende jaoks tähendab ja kuidas see elu mõjutab.
 

• «Mina olen kindlasti ise pannud endale peale surve abielluda. Kui olin noorem, arvasin, et olen abielus juba enne kolmekümneseks saamist ja võib-olla lähedal lapseootusele. Praegu võin öelda, et miski neist pole käeulatuses. Pinge, mille olen endale peale pannud, tuleneb suuresti sotsiaalsetest normidest. Kardan, et kui ma varsti ei abiellu, kaotan võimaluse perekonda luua. Pinge mõjutab mingil määral ka mu suhteid vanematega, sest ma tean, et see on see, mida nad minult ootavad. Mu ema tuletab mulle sageli meelde, et soovib lapselapsi. See mõjutab ka suhteid mu onude ja tädidega, kes alati küsivad, millal ma paikseks jään või teevad sarkastilisi märkusi, kuidas ma liigselt karjäärile keskendun. See on sundinud mind osadest perekonnaüritustest loobuma.» - Selina, 30
   
• «Ma olen oma kaaslasega pühendunud suhtes olnud aasta. Me saime tuttavaks kohtingurakenduse kaudu ja armusime koheselt. Ma tean, et ta on inimene, kellega tahan igavesti koos olla, aga ma tunnen praegu vähem survet abielluda, kui ma tundsin enne meie kohtumist. Enne, kui tuttavaks saime, tundsin, et pean kohe abielluma ja lapsi saama hakkama. Muidugi tahan ma neid asju ka praegu ja olen koos mehega, kellega soovin oma elu jagada, aga mulle tundub nii loomulik elada olevikus ja seda temaga koos nautida. Ma ootan neid muutusi, aga ma ei taha praegust elu kiirustada.» - Sarah, 30

• «See on minu jaoks nii keeruline teema, et käisin kuus kuud terapeudi juures, et õppida toime tulema ärevuse ja pingega, mille ise endale peale olen pannud, soovides elada «perfektset elu». See mõjus halvasti mu enesekindlusele, kahjustas mu suhet partneriga ja hävitas mind.» - Stephanie, 30
   
• Ma olen suhtes olnud ligikaudu seitse aastat ja me armastame üksteist väga, räägime avatult abielust ja tahame abielluda. Samas pean ma pidevalt sisemist lahingut, kas peaks praegu abielluma või mitte. Sõbrad kihluvad (mul on nende pärast hea meel), aga meil pole raha. Me otsustasime kolida Michiganist Chicagosse ja see oli meie jaoks kihlumisest olulisem ning ma olen meie otsusega rahul. Mu pere teeb alati nalja, et millal me kihlume ja sel teemal on olnud isegi ebamugavaid vestlusi. Ma lohutan ennast mõttega, et ma tean, mida abielu meie mõlema jaoks tähendab ja olen kindel, et kunagi see juhtub.» - Byanca, 25

• «Ma olen endale pinge peale pannud, sest ma tean, et mu vanemad tahavad vanavanemateks saada ja ma tahan anda neile selle võimaluse, enne kui nad on liiga vanad, et seda nautida. Ma tean, et laste saamiseks ei pea abielus olema, aga ma tahan endale kaaslast. Karjäär ei ole kunagi olnud minu jaoks esimene prioriteet, aga nüüd, mil ma olen peaaegu 30-aastane, kasutan seda sageli vabandusena, miks ma olen vallaline. Ütlen, et olen keskendunud karjäärile ja mul ei ole kohtingute jaoks aega, mis on parem, kui tunnistada, et ma küll proovin, aga tundub, et ma ei meeldi kellelegi.» -  Anonüümne
   

• «Ma olin alati teadnud, et pean pärast keskkooli abielluma. Aasta pärast lõpetamist palus kaaslane mu kätt ja ma olin nõus, aga peaaegu kohe pärast «jah» ütlemist, hakkasin kogema ärevushoogusid. Pärast loendamatuid ärevushooge, otsustasin kuus kuud enne tähtsat päeva meie pulmad ära jätta. Läksin järgmisel päeval teraapiasse ja sain peagi aru, et olin ennast abiellumisega survestanud, sest arvasin, et pean liikuma kindla ajakava järgi, mille endale ebarealistlikult seadnud olin. Ma võin õnnelikult öelda, et mu kihlatu oli minu kõrval kogu teraapia vältel ja palusin ise aasta pärast tema kätt. Me oleme nüüdseks olnud abielus kaks ja pool aastat ning ma poleks saanud paremat otsust teha.» - McKenzie, 29

• «Minu perekond viskab nalja, et oleme head kahes asjad: abiellumises ja laste saamises. Peaaegu kõik mu pereliikmed olid 24-aastaselt abielus lapsevanemad ja ma arvasin alati, et ka minuga juhtub nii. Ma olen olnud tõsises suhtes kolm aastat ja me tahame abielluda, aga ajastus ei ole veel õige. Samal ajal on mu pere lemmikküsimus, et millal ta mulle abieluettepaneku teeb. Mulle meeldiks, kui abiellumise asemel keskendutaks sellele, kuidas meie suhe on arenenud. Meie suhte algusest alates oleme mõlemad kasvanud paremateks inimeseks ja ma võlgnen palju oma isiklikust arengust talle.» - Allana, 22

• «Mina ja mu poiss-sõber tähistame sel suvel oma viiendat aastapäeva ja esimest aastapäeva koduomanikena. Õhus on aga tunda abiellumise survet. Esmalt koer, siis sõrmus, abielu, maja ja lapsed - nimekiri, mida olen kuulnud lapsest peale. Olen aru saanud, et suurem osa sellest on väline - see, mida inimesed ootavad. Sõrmuse sõrme saamine ei muudaks meie suhte juures midagi peale mu nime. Mulle tundub, et inimeste jaoks tähendab sõna «abikaasa» rohkemat kui «poiss-sõber» ja seda eriti töö juures. Meie suhe töötab paljudel põhjustel ja kui me otsustame abielluda, tahan ma, et see tuleneks meie soovist, mitte sotsiaalsetest normidest.» - Christine, 30