Pereterapeut: reisil tekkivad kriitilised olukorrad näitavad suhte tugevust

Foto: SCANPIX

Mõni aeg tagasi käsitlesime teemat, kas ja mil määral paneb partneriga reisimine suhte proovile. Pereterapeut ja perekeskuse Sina ja Mina koolitaja Marge Vainre sõnul võib suhte algusjärgus reisides üllatusi olla rohkem.

Reisimine võib olla vaheldus igapäevasele rutiinile, anda suhtele värskust, uusi elamusi, võimaldada teineteist tundma õppida seni tundmatust küljest. Reisile võib ju minna nii suhte loomise järgus kui ka siis, kui on aastaid koos elatud. Esimesel juhul on üllatusteks rohkem alust.

Kas reisimisel lööb tõesti välja inimese tegelik loomus?

Inimesed võivad käituda tavatus olukorras tavatult, erinevalt tavapärasest, see on loomulik. Kui reis pakub ekstreemsusi, pingelisi olukordi ja ootamatusi, siis on see kahtlemata proovikivi nii kaaslase kui ka enese tundmaõppimisel.

Proovikivi võib olla suhete jaoks ka rutiinses igapäevaelus toimetulek. Inimese tegeliku loomuse tundmaõppimiseks on vaja olla kaaslasega koos piisavalt palju, et kogeda koosolemist erinevates olukordades. Mida mitmekesisemad on olnud võimalused, seda terviklikum pilt avaneb.

Hea on ju teada, kuidas käitub kaaslane tundmatus või koguni kriitilises olukorras, kuidas lahendab probleeme, mil määral võtab vastutust, et reis laabuks, mida eelistab, mida väldib, kuidas kohtleb oma kaaslast, teisi inimesi, milline on tema spontaansus ootamatus olukorras, kas võtab riske, kas talub määramatust, pingelisust jne.

Kuivõrd reis aga pakub erinevaid olukordi, sellest oleneb ka, kuivõrd saame võimalusi oma kaaslast tundma õppida. Seega võib olla väga erinev, mida saame teada, kui läheme kaaslasega soojale maale päikest nautima, kaugete maade kultuuridega tutvuma või mägimatkale.

Suhte alguses üritatakse end ikka paremast küljest näidata, aga kas seda võidakse teha ka reisimisel või on reisi ajal raske maski kanda?

Mida kauem koos ollakse, seda raskem on ühte kindlat maski kanda, oma erinevaid palgeid varjata. Täiesti mõistetav on, et suhte alguses pingutame meeldimise nimel rohkem, soovime näidata end paremast küljest, saame seepeale positiivset tagasisidet ja see ei pruugi olla teesklus.

Hea olemine on justkui nakkav ja tore on ju olla inimesega, kes meis parimad küljed esile toob. Armudes muutume lahkemaks, soojemaks, tundlikumaks, leplikumaks - see on vajalik selleks, et kohaneda teisega, tema erinevate külgedega, sh ka puudustega, mida ju kõigil on.

Maski on vaja selleks, et vältida midagi, see kaitseb võimaliku haiget saamise eest. Maskist loobumine on teineteise tundmaõppimiseks vajalik. Mil määral oleme valmis loobuma maskist, olema kaitsetu, haavatav, näitama oma tõelist mina, oleneb nii enesekindlusest, varasematest kogemustest, kui ka sellest, kas suhet ja kaaslast tajutakse piisavalt turvalise ja usaldusväärsena.

Lühikese reisi puhul, kus ei ole võimalusi kogeda erinevaid olukordi, kui kõik on ette väga hästi organiseeritud, tegevused on ühekülgsed, on maski säilitada kergem. See ei tähenda aga sugugi, et seda vajatakse.

Lihtsalt me ei pruugi midagi uut ja erilist kaaslase kohta teada saada isegi siis, kui ta ei ole maskiga. Mida rohkem ettearvamatusi, kiireid ja otsustavaid lahendusi vajavaid olukordi, seda tõenäolisem on, et reageeritakse spontaansemalt ja loomulikumalt.

Kas kriitilistes olukordades reisi peal paarina kui meeskonnana hakkama saamine peegeldab suhte tugevust?

Kui paar on vastu pidanud kriitilistes olukordades, kogenud teineteise reageeringuid, ühise eesmärgi nimel tegutsemist ja sellega edukalt toime tulnud, siis kindlasti tugevdab see suhet.

Nii nagu meeskonnatöös, on ka suhete toimimiseks vajalik osata arvestada kaaslaste eripäradega, osata toime tulla erimeelsustega, olla vajadusel konstruktiivselt kriitiline, kuid aktsepteerida ja austada isikupära.

Koostöö pannakse proovile ja selle toimimine avaldub siis rohkem, kui tegevus on piisavalt pingutust nõudev, see võimaldab tugevustel avalduda. Meeskonnatöö edukust saab mõõta seeläbi, kuivõrd saavutatakse eesmärk ja kuivõrd ollakse rahul omavaheliste suhetega. Hea paarisuhte tugevuse mõõdupuuks võiks olla suutlikkus aktsepteerida teineteise isikupära, sobiv tasakaal iseendaks jäämise ja läheduse´ning «meie»-tunde vahel.

Kui koos reisimine ei sobi, siis kas see on piisav põhjus kahtlemaks suhte toimimises?

Ennatlik oleks teha järeldusi suhete kohta vaid ühest asjaolust lähtudes. Samas võivad suhetes rahulolematust põhjustada vähesed ühistegevused. Kas suhe õnnestub või mitte, kui ühele meeldib reisida ja teisele mitte, oleneb sellest, kas leitakse piisavalt teisi vastastikku meeldivaid koosolemise võimalusi, kas suudetakse mõista erinevaid huvisid ja kas nendega tegelemine tekitab kaaslases rahulolematust, etteheiteid, tõrjutust.

Koos reisimine ise ei pruugi olla lahkhelide põhjus, pigem ikka see, kuidas reisil olles suheldakse, mida reisil tehakse, millised on ootused, kas neist räägitakse avatult, kuidas tehakse otsuseid, kas erinevad huvid ja vajadused tekitavad pingeid või mitte.

Koos ja eraldi olemised iseenesest ei ole probleem, küsimus on selles, kuidas sellesse suhtutakse, milline tähendus neile antakse. Suhtele on hea see, mis sobib mõlemale.