/nginx/o/2016/02/19/5064451t1hf430.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/11/03/14938126t1h62f3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/08/01/12426204t1hc4f8.jpg)
Kas romantilise Eestimaa suve juurde peavad tõesti kuuluma täislastud meri ja väljaheidetega väetatud metsaalused? Mida salaja meres toimetatud häda endaga tegelikult kaasa toob?
Ettevaatust – solgimeri ja reostatud mets! (8)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kauksi rannas jutleb kaks kehakat daami: «No laisk on, kurat! Ainult persetab! Kuhugi ei viitsi minna.» Tuline teema on prouade volüümi nii valjuks keeranud, et mul pole pääsu selle kuulamisest. Samuti saavad osa teised rannalised, keda on silma järgi otsustades hea mitusada. Üks libistab õllekest, teine siidrit, kolmas kulistab mineraalvett.
Veidi eemal metsa all seisev korralik vetsumajake haigutab igavusest, sest keegi pole temast huvitatud. Rannas on rahvamass, baaris boamaona vingerdav saba. Kuid koht, kus looduslik ahel lõppema peaks, tundub täiesti hüljatud. Kuidas see võimalik on? Kuhu puhkajate nautlev tarbimisringike siis suubub?
:format(webp)/nginx/o/2019/08/01/12426208t1h7a14.jpg)
Järve soristaja on hullem kurjategija kui see, kes sama teguviisi ookeanis harrastab. Ookeane aga Eestis ei ole!
Hetke pärast on asi klaar. Plikad kutsuvad mu veepiirile liivalossi ehitama. Tuult pole, madal vesi on paitavalt soe ja lõhnab ilmeksimatult inimese uriini järele. Kaks daami mu kõrval olid tõelised prohvetid – nende targa tähelepaneku saaks laiendada enamikule puhkajaist. Käimla on olemas, kuid selleni jõudmiseks tuleb järsust kaldanõlvast üles ronida, ja keegi lihtsalt ei viitsi sinna minna! Mis see üks sorts siis järvele teeb? Häda algab sellest, et samamoodi mõtleb ka tuhandes, kes nädalalõpul siia saabub.
/nginx/o/2019/08/01/12426213t1h1d81.jpg)
Tilk meres?
«Vette häda tegemine ei ole OK,» on terviseameti kommunikatsioonijuht Simmo Saar konkreetne. Siin pole mingeid agasid, vingerdamise ega vabandamise ruumi. Tegemist on teadliku saastamisega.
«Kolibakter satub sageli veekogusid saastama just väljaheidete kaudu,» selgitab Saar. «Kui randa häda tehakse, rikub see vee kvaliteeti, soodustab bakterite ja vetikate vohamist. Rolli mängivad paljud tegurid – mis baktereid täpselt ekskrement sisaldab ja kui palju sellesse piirkonda kraami tekitatakse. Kuid sellist olukorda, kus vette ja randa häda tegemine oleks kahjutu, pole olemas. Küsimus on vaid selles, millal tuleb see viimane sulg, mis murrab kaameli selgroo, ning ujumine selles paigas tuleb ebasoovitatavaks kuulutada.»
Avalikult öeldakse: ujumine mittesoovitatav, vee kvaliteet ei vasta nõuetele. Vaikimisi saadab seda küllalt tihti ääremärkus: kriitiline hulk hoolimatuid puhkajaid pissis vette.
Järve soristaja on hullem kurjategija kui see, kes sama teguviisi ookeanis harrastab. Ookeane aga Eestis ei ole!
Samas rannas nägin ka suhtumist, et las laps teeb pealegi vette, ta ju alles väike. Aga kas sa saadaksid oma armsa väikese põnni sama lahke naeratusega pissimerre suplema, kõigi teiste toredate tädide ja onude toodangu keskele?Või tekib pigem instinkt ta uriinilainetest evakueerida ja korralikult puhtaks küürida?
Paljud õigustavad end väitega, et veekogu elanikud teevad ju sama! Selle peale hakkab terviseameti asjatundja naerma. «No katsu sa lindudele öelda, et äge vette kakige! Kuid juhtunud on sedagi, et me pelgalt lindude aktiivse tegevuse tõttu mõnes veekogus ujuda ei soovita.»
/nginx/o/2019/08/01/12426212t1heecc.jpg)
Mõistusega olend võiks näha oma nabast kaugemale, saada aru, et ei ela maailmas üksi, ja võtta vastutuse keskkonna puhtana hoidmise eest.
Tõepõhja pole all ka väidetel, et uriini ja merevee koostis on sarnane. See vastab 95 protsendi osas küll tõele, kuid inimese uriin sisaldab ka jääke, mida meri ei vaja. Mida väiksem veekogu, seda kiiremini saabub hetk, mil inimsaaste saavutab kriitilise piiri. Seega, järve soristaja on hullem kurjategija kui see, kes sama teguviisi ookeanis harrastab. Ookeane aga Eestis ei ole.
/nginx/o/2019/08/01/12426207t1h2fcc.jpg)
Ohud vees:
Sinivetikas. Eesti ümbruse vetes vohab ta pea igal suvel, randa satub tuulega. Põhjustab nahaärritust, mürgistuse tekkimiseks peaks aga vett alla neelama.
Bakterid. Coli-laadsed bakterid, Enterokokid, Escherichia coli. Need on indikaator mikroorganismid, mille avastamine vees võib tõestada fekaalse päritoluga reostuse esinemist ja väljaheidetega levivate soolenakkuste tekitajatega joogivette sattumise võimalikkust. Põhjustab toidumürgitust, seedehäireid, võib kaasneda ka tõsisem tervisehäda.
Ei ole keeruline ega kallis
Kuidas on võimalik, et suve ja inimesi looduses ette näha ei osata? Ometi on olemas selged arvutused, mis näitavad ära käidava koha käimlavajaduse. «Päevas arvestatakse üks käimla saja inimese kohta,» ütleb Kemmerlingi müügijuht Endel Karma. Nende tegevus on olukorda Eesti avalikus ruumis kõvasti parandanud ja leidub maakondi, kus suvitaja ei pea jalad ristis häda kannatada. Harjumaa ja Tartumaa on viisakalt kempsudega kaetud, kuid mitmel pool jagub endiselt otsekui eikellegimaad, kus supelda ja puhata saab, vetsumineku kohta pole aga kusagil.
/nginx/o/2019/08/01/12426202t1h4b4d.jpg)
Konks on ka selles, et nõuded taristu ja tingimuste kohta esitatakse vaid ametlikule supluskohale. Seetõttu on kohalikul omavalitsusel vahel mugavam silm kinni pigistada – pole randa, pole probleemi. «Meie valla territooriumil ametlikku randa ei ole,» tunnistab Peipsiääre valla majandusosakonna juhataja Kalmar Raudsepp. Inimesed järves ujumas siiski käivad ning lahendavad loovalt ka tualeti puudumise probleemi. Miks siis pole midagi ette võetud?
Loodusse minna on võrratu idee, kuid inimesed ei peaks käituma kormoranide kombel, jättes maha vaid laastatud maa…
«Vallal puuduvad finantsilised vahendid. Eks kodanikel on alati võimalus pöörduda ja küsida, mida vaja – isikuvabadus on olemas. Mõnes kohas on käimla täitsa olemas, igale poole pole jõutud panna. Vandaalitsetakse ka, lükatakse ümber tualette.»
Nõiaring? Inimesed pole saastamises süüdi, kui neil polegi muud võimalust?
:format(webp)/nginx/o/2019/08/01/12426209t1hc37e.jpg)
Lähemalt uurides kuulub teema siiski kategooriasse «Teeme ära!». Teisaldatav vetsumajake võib suve hakul vurada kuhu tahes. Piisab, kui on ruutmeeter maad ja autoga juurdepääs. Toob, viib ja hooldab käimlat vastavalt vajadusele teenusepakkuja. Ühe telefonikõnega saaks omavalitsus asja korda. Jutt ei käi ka kosmilisest summast.
«Üks teisaldatav käimla, hooldus kord nädalas, läheb maksma orienteeruvalt 75 eurot kuus,» ütleb Karma. «Käimla lõpphind sõltub asukohast ja kaugusest meie ladudest. Vajadusel saab tellida lisahoolduse – tuleb näiteks soojem nädalalõpp ja rohkem rahvast. Külastajal peab ju meeldiv olema!»
/nginx/o/2019/08/01/12426211t1hfd8f.jpg)
Salasoristajad põlu alla
Pole mingi saladus, et kui inimesed loodusesse tulevad, on neil vaja kusagil ka asjad ära ajada. Kemmerlingi asjatundja sõnul muutub suhtumine aina paremaks, inimesed hoolivad keskkonnast ja hoiavad seda. Põhilised kliendid on kohalikud omavalitsused, aga ka mõned eraisikud.
Kui kommunikatsioonid on olemas, saab tellida ka konteinerkäimla või ehitada statsionaarse käimla. Kogu maailmas, ka Eestis mõeldakse üha enam komposti tootvatele ökoversioonidele, kuid koht peab olema korralik. Võrdub aga vetsuminek hirmutoaga, pole mõtet oodata, et rahvas vabatahtlikult sinna suundub.
Peamine on siiski suhtumine. On vaid kättevõtmise küsimus varustada kempsudega praegused kurvad eikellegimaad ning teha konkreetne otsus: häda teen sinna, kus on selle koht. Iga laskmata jäetud salasorts on samm puhtama homse poole. Kui iga sittur sõprade silmis põlastusväärseks reostajaks muutub, leiab ta ilmselt kriitilise annuse viitsimist, et end mäenõlvast üles tualetini vinnata.
Loodusse minna on võrratu idee, kuid inimesed ei peaks käituma kormoranide kombel, jättes maha vaid laastatud maa…
/nginx/o/2019/08/01/12426205t1h3eb6.jpg)
Terviseamet soovitab:
Kodutöö kõigepealt – uuri, millised tingimused on sinu valitud rannas. Punasel lipul on alati põhjus ja tihti võib see olla seotud just vee kvaliteediga
Veendu, kas looduskaunis paigas on olemas käimla, ja tee kindlaks, kus asjad aetud saab.
Enne vette minekut kontrolli ka ise vee kvaliteeti. Näiteks sinivetikate puhul mängib tuule suund suurt rolli ja olukord võib väga kiiresti muutuda.
Terviseamet kontrollib regulaarselt vee kvaliteeti kõigis supluskohana registreeritud randades, kuid ka paljudes muudes paikades, kus inimesed käivad.
Kui olukord on ohtlik, antakse sellest kohe teada. Näiteks kuulutati hiljuti mittesoovitatavaks suplus Arbi järves Elvas – sooleenterokokk ja kolibakter ületasid kahekordselt lubatud piirnormi. Merevee kohta pole seni hoiatusi antud.
Ära jäta endast mitte ühtegi räpast kingitust merre ega metsa alla!
/nginx/o/2019/08/01/12426201t1hc713.jpg)