Kui Kristjan Jaak saanuks arstiabi...

Perearst Karmen Joller. Foto: Eero Vabamägi

«Christian Jacob Petersohn!» ütlen ust avades järgmise patsiendi nime. Üks kahvatu, kõhn noormees vaatab mulle naeratades otsa ja tõuseb. Naeratan vastu, juhatan ta kabinetti. Pakun talle istet ja uurin, mis murega ta pöördub.

«Viimasel ajal on jõudu vähe. Ei jaksa õieti kõndidagi... Kuumahood on ja higistan. Ma olen juba aastaid köhinud, see köha piinab ka üha hullemini.»

Esitan täpsustavaid küsimusi ja järjest enam tekib mulje õitsvast tuberkuloosist – tiisikusest. Asun noormeest läbi vaatama.

Kõigepealt vaatlus. Põsed roosakad, silmad hiilgavad. Nahk kahvatu, higine, kuum. Külmavärinad aeg-ajalt. Hingab vaevaliselt. Noormees on silmanähtavalt kõhnunud, kurnatud.

Rindkere koputlusel ilmneb parema kopsu ülaosas häälekõla muutus: seal ongi suurim haiguskolle. Võtan sahtlist ka ühe uue, väga moodsa arstiriista – stetoskoobi. See on väike puust toru, mille umbes viis aastat tagasi leiutas prantsuse arst René Laennec, sest ta ei tahtnud oma kõrva panna naispatsiendi rinna vastu. Selle abil on hingamiskahinad kuulda palju paremini kui palja kõrvaga. Laenneci raamatust lugesin, kuidas hingamiskahinad muutuvad patsiendi sümptomaatika muutuste järgi. Patsientide lahangutes oli ta välja selgitanud ka selle, kuidas kopsude struktuuri muutus mõjutab hingamiskahinaid. Laennec uuris väga palju tuberkuloosihaigeid, nakatus ka ise ja suri umbes kümme aastat pärast stetoskoobi leiutamist.