Mitmelapseline pere lahkus aastaks Hispaaniasse – ja jääbki sinna

Perepilt Hispaanias: Patrick, Eero ja Clara, mina ja Lennart ning Eric. Foto: Annika Metsla

Ilmselt ei jää me siia alatiseks, aga paar aastat plaanime küll Hispaanias elada. Pean tunnistama, et hinges sai see mulle selgeks juba oktoobris. Rääkida ma sellest siis veel kellelegi ei julgenud. Aga jõuluks olime selle ära otsustanud. Ah et kuidas nii?

Peamine põhjus on see, miks me siia üldse tulime – kliima. Soe ja päikeseline ilm on osutunud mulle veel tähtsamaks ja nauditavamaks, kui olin arvanud. Isegi mitte nii väga soojus kui just päike ja valgus. Jaanuaris Eestis käies sai valguse tähtsus mulle lõplikult selgeks (kuigi jaanuaris oli Eestis imeilus ilm!). See pimedus, pidev vajadus lampe põletada oli mu vaimule ja kehale ääretult ebameeldiv. Siin pole mul olnud sügismasendusi ja talvetujukust nagu Eestis. Ma muidugi ei tea, kas selle põhjuseks on alati ilm, aga esmamulje on küll selline.

Teine oluline siiajäämise argument on tihedalt seotud esimesega. Nimelt on väikeste lastega soojas kohas elada palju lihtsam. Minu pisemad on praegu kahe- ja viieaastane. Viiene on juba päris asjalik, aga igal hommikul, kui kõik koos kooli minema hakkame, tunnen, kui hea on see, et ma ei pea neid riidesse toppima. Sama tunne tekib õhtul, kui ei pea kõiki märgi kombekaid vannitoa põrandale laotama, et need hommikuks jälle kuivad oleksid. Kõige jahedamatel talvepäevadel piisab siin soojemast dressipluusist. Vihm on harv ja pigem oodatud külaline isegi talvel.

Veelgi olulisem kui riietega mässamine on väikeste tervis. Sellist pidevat köha-nohu rallit nagu Eestis siin ei esine. Ilmselgelt saab taas ilma süüdistada.