KULLAFOND ⟩ Siseringi karvase kommentaar: «Ülilahedad, ülistiilsed ja peaaegu võib öelda ka, et alkohoolikud!»

Needid, tätoveeringud ja tanksaapad. Metal-muusika fännid jätavad õige kurjakuulutava mulje. Nii mõnigi hoiab sellest kambast igaks juhuks eemale. Sõitsime Hard Rock Laagrisse, et selle sünge seltskonnaga lähemalt tutvust teha.

Hard Rock Laagri reportaaž ilmus Arteris ja kuulub Postimehe kullafondi. Seoses teema aktuaalsusega avaldame selle taas.

Ai, nüüd läks õige kehvasti. Olen valmis, et kohe saan krae vahele laari krõbedamaid sõnu ja ehk hullematki. Ja õigusega! Juba neljandat korda olen bändile kaasa karates selja taga seisva mehe varvastele maandunud. Bassid keeratakse hetkeks maha, pööran kiirelt ümber, et vaikusehetke vabandamiseks kasutada.

Süsimusta riietatud massiivne tegelane ei kergita kulmu ega vasta silpigi. Alles mõni laul hiljem koputab ta mulle õlale: «Pole hullu! See punt ongi kreisi. Ja su juuksed lõhnavad väga hästi.»

«Ülilahedad, ülistiilsed ja peaaegu võib öelda ka, et alkohoolikud!»

Olen totaalses hämmingus. Ühelgi festivalil lavaesises rüselungis pole ma kohanud nii ebaadekvaatselt sõbralikku suhtumist. Tavaliselt saab trügija või trampija kohe küünarnuki ribidesse. Siinne värk tundub kahtlane. Libistan pilgu üle publikumere – see on kui karvaste peanuppudega mässav ja tormine must mass.

Sa ei usuks eemalt vaadates iialgi, et tegelikult koosneb see ülisõbralikest ühikutest.

Sõbralikkusele ei viita peale vaadates küll miski. Vastupidi, metal-muusika fännidele meeldib end taltsutamatult ja agressiivselt välja elada. Lava ees käivitub korralik moshpit, midagi kargamise, tõuklemise ja kallistamise vahepealset. Ei mingit vaoshoitud peanõksutamist muusika taktis, ikka totaalne hullar!

Freakangel lammutas industriaalse metal’iga: futusaund, ekstreemvokaal, võimas trummipartii ja kosmiliselt kõva energialaeng. Foto: Siim Solman

Kuna tahan kõigest osa saada, mitte kõrvaltvaatajaks jääda, kargan pikemalt mõtlemata keerisesse. Seestpoolt paistab see lavaesine kaklus pigem kutsikate müramisena. Tõuklemine on sõbralik ja kukkujad aidatakse kiiresti püsti. Päris sinikavabalt muidugi ei saa. Jään mitmel korral kusagile inimlaviini alla või põrkesse, aga midagi tõsist ei juhtu. Ootan rahulikult veidi, kuni suurem inimkoorem pealt ära korjatakse, naerame natuke ning hüppame rõõmsalt edasi.

Moshpit'is mürgeldab mu ees üks eriline energiapomm. Küsin viisakalt, kas tohiksin teda filmida. Kodanik puurib mind mõne sekundi pingsa pilguga ja pahvatab siis: «Ma tean sind küll – sa oled see ajakirjanik. Kes ei karda mitte midagi! Muidugi võid.» See suvaline repliik annab julgust ronida kõige pöörasema mürgli südamesse ja salvestada lendamist ja trampimist, lavalt sukeldumist, rahva pinnal surfamist ja muid möllurituaale, mis raskema muusika juurde kuuluvad.

Mingil hetkel avastan, et sama härra, kelle varvastest äsja teerulliga üle sõitsin, püüab mulle kaitsvat seljatagust pakkuda. Ehk siin käib nii: teed halba, aga vastu saad heateo?!

Mõned juhuslikud jutuajamised hiljem saan saladusele pihta. Need inimesed elavad end täie rauaga välja ning mingeid pingeid ei jää hingesoppe ussitama. Aga kus pole pinget ega hirmu, seal pole ka tigedust. Metal-muusika parim osa on tohutu doos toorest, füüsilist energiat, mis sinna laetud on. Kaasa minna on kerge, bassid ja trummid panevad sind iseenesest tantsima ja mitte kedagi ei huvita, kui veidralt või valesti sa seda teed. Sest kõik on õige. Ja igaüks on õige. Sa ei pea kandma mingit koodi või olema omasugune, et selles seltskonnas omaks võetud saada. Muusika, olgu raskemas või kergemas vormis, pakub vabastavat elamust ning kuri olemisele pole enam kohta.

Dark Funerali kitarrist näeb lavarüüs rohkem deemoni kui inimese moodi välja. Foto: Siim Solman

Kes on maski taga?

Esmapilgul paistab publik kui monoliitne must meri ohtrate metalsete lisanditega. Lähemalt vaadates hakkab silma igasugu julget eneseväljendust välimuse kaudu. Kes tahes siit festivaliplatsilt pälviks tänaval kindlasti tähelepanu, kuid pigem hirmutavat kui imetlevat. Miks nad nii teevad?

«Ma olen introvertne inimene. Rääkida on mul raske. Välimus on minu eneseväljendus, minu keel,» ütleb vaiksel häälel üks erakordselt lärmakalt tähelepanu nõudva välimusega tüdruk. Vaatan, kui osavalt ta kõnnib hiigelkõrge platvormtallaga saabastel, värvilised rastad seljal. Tõesti, tal pole vaja suudki avada, et märgatud saada. Nagu kõndiv kunstiteos, mis mõjub ka selgitava allkirjata.

«See pole rünnak, see on kaitse,» selgitab teine, musta riietatud laagriline. «Agressiivse moega koorik kaitseb tundlikku inimest. Ma tunnen ennast nii tugevamana.»

Suur osa Vana-Vigalas ringi lonkivast kambast kannab riietust, mis kuulutab: ära tule, ära torgi! Kuid sellele, kes koputab, lüüakse tänulikult uksed valla ning ta võetakse lahkelt jutule. Kas siin vastuolu pole?

«Mulle meeldivad inimesed. Mul on hea meel sinuga rääkida. Aga see pole samuti vale sõnum, et ära tule. Mul on üksi olemist vaja. Tunnen end väga hästi, kui mind rahule jäetakse,» kostab pika patsis habeme varjust.

«Meil on siin igasugu alternatiive, kellele saaks halva nime külge panna,» ütleb Hard Rock Laagri peakorraldaja Kaido Haavandi. «Samuti neid, kellele võib hea nime külge panna. Väga hea läbilõige kogu Eesti rahvast. Ja nad on kõik siin koos ja kõik saavad omavahel väga hästi läbi! Muusikakogemus live’is loob küünarnukitunde.»

Ajakirjanik tööhoos. Kristina Herodes Hard Rock Laagris 2019 Foto: Heidi Ruul

Vaikselt koorub lahti ka tõsisemaid tahke. Tumedama muusika poolele eksitakse harva elu laineharjal seilates, pigem ikka saatuselöökide kaudu. Kuid sünged saundid ei külva raskemeelsust, pigem aitavad killud kokku korjata, kui eluteerull üle sõidab. See rahvas siin pole eluvõõrad optimistid. Empaatilisus on õpitud ise pihtasaamistest.

«Meie ei tõuka kedagi ära,» selgitab üks pikajuukseline mees. «Sa võid olla ükskõik kes ja olla siin ikkagi oma.»

Paljudel siin on rohkem energiat ja kütet, neid on raske raamidesse mahutada, massi hulka sulatada ja täiesti võimatu taltsutada. See toob kaasa mõistmatust ja konflikte. Enamik on omal nahal kogenud, kui raske on olla erinev ja kõrvale tõugatud. Muidugi viskavad nad siis pea selga ja tõmbavad arrogantse ilme näole: ma ei tahagi kedagi! Aga isiklik kogemus õpetab teisi samast valusast kohtlemisest säästma.

Tähelepanu püüdmiseks on muidki viise peale seksapiili ja paljastuste. Foto: Siim Solman

Hard Rock Laager

Toimub alati oma kindlas paigas Raplamaal Vana-Vigalas. Pole ainsatki korda vahele jäänud.
Peakorraldaja Kaido Haavandi.
Lavale tuleb valik parimaid metalmuusika bände Eestist ja piiri tagant.
Kokku tuli tuhandeid raskemuusikasõpru.

Loo autori laagrisaak:

• 4 uut lemmikbändi ja hea muusika üledoos
• 4 sügavat kriimu ja lugematul hulgal sinikaid
• 2 päeva kestev kaelavalu juuste loopimisest
• 16 uut tuttavat
• 6 lahket abipakkumist võhivõõrastelt
• 1 negatiivne lause, jooksmise teemal
• mitte ühtegi EId, kõik olid lahkelt valmis suhtlema
• mitte ühtegi agressiivset reaktsiooni
• võimas, positiivne elamus

Hard Rock Laager 2019. Laval Dark Funeral. Foto: Siim Solman

Sport ja superkangelased

Teise festivalipäeva hommik. Emotsioone on palju, und vähe ja nii olen varavalges kõpsti üleval ning lähen jooksuringile. Põõsaste all pikutav rahvas näib pigem veel hilise õhtu lainel.

«Õu, ära jookse!» hõikab üks käre hääl. «See on tervisele kahjulik.»

Järgmises kurvis kordub sama repliik ja taipan – sport selles subkultuuris ülearu hinnas pole. Kuid jõudu karata neil ometi on! Telefoni terviseäpp teatab, et kaks päeva mu enda meelest üsna mõõdukat karglemist võrdub enam kui 50 000 sammuga. Riidedki on suureks jäänud. No see juhtus küll kogemata.

Laseme parasjagu järjekordselt mahlasel burksil hea maitsta, kui meie lauda longib üks iseäranis kõhedusttekitava välimusega härra. Paljast pealage katab suur vikatimehe-tätoveering ning ilme karm nagu kirvemõrtsukal. Sellist tüüpi kusagil pimedas bussipeatuses väga kohata ei tahaks. Tuleb otsejoones meie lauda ning ta näol leiab aset uskumatu ilmamuutus! Hambaid pole palju, aga naeratus on suur. Korraga on meil kambas uus ülevoolavalt sõbralik kamraad.

Inimeste üleüldise avatuse ja heasoovlikkusega hakkan peagi harjuma. Nad on valmis kaasa tulema iga jaburusega, mida ma video jaoks salvestada soovin. Kambaviisiliselt ja entusiasmiga. Keegi ei saada sind pikemale teele.

Ujumiskoha kõrval jõekäärus oleme parasjagu süvenenud arutelusse tanksaabaste vajalikkusest festivalil. Kui lava ees hullu tahad panna, jääb vähemal määral varbaid ja pahkluid kaitsev jalavari lihtsalt liiga lahjaks. Üks pikajuukseline noormees on siiski ka paljajalu karates ellu jäänud, demonstreerib oma mudaseid varbaid ja ronib kribinal mööda puutüve üles. Need lõbusad, metsikud ja piiridest kammitsemata inimesed siin on nagu kõndivad hea-tuju-pillid.

Kogemata sõbruneme ka mitmete muusikute ja muude asjapulkadega. Freakangeli trummar Tanya Korenik osutub näiteks tõeliseks supernaiseks – oskab trummipulgaga ka veinipudelit avada.

«Kas tulete lavale tantsutüdrukuteks?» küsib Leho Metsatöllu saatvast tiimist. Vabalt läheks, mis siis, et see nali on. Ronime igale poole, kus parasjagu midagi toimub. Lava ette, taha, peale ja vahepeale.

Tanya Korenik möllab trummide taga. Foto: Siim Solman

Kaine nii ei teeks?

Need, kelle sisemised piirid puisemad, mõtlevad metalhead’ide möllamist vaadates: no kaine inimene küll midagi sellist ei tee! Esimese päeva õhtuks olen valmis seda eelarvamust ümber lükkama. Satun järjest suhtlema raskemuusikasõpradega, kes ei joo. Ei siin ega üldse mitte. Pole huvi ja pole vajadust tundnud.

Siiski selgub, et see järeldus oli veidi ennatlik. Varavalges kõrguvad telklas hiiglaslikud taaramäed ja rahva joogilembusele viitab iga teine inimene, kel raskemuusikasõpru iseloomustada palun.

«Inimesed siin on lahked, joobes ja väga sõbralikud,» teatab punapäine Pipu.

«Avatud inimesed, armastavad heavy metal’it, õlut ja lõbutsemist,» tõdeb venekeelne rokkar.

«Hästi positiivsed ja jutukad, aga jah – meeldib õlut juua palju,» noogutab ka tema pikakoivaline kaaslanna.

«Ülilahedad, ülistiilsed ja peaaegu võib öelda ka, et alkohoolikud,» naerab värvika välimusega Andrea. Kaunitari nägu ehib kolm neeti, kaks rõngast ja siniroheline juuksepahmakas.

Kohtan palju vines inimesi, aga mitte purjus inimesi. Võimalik, et need sellid magavad telgis peatäit välja. Teeme tiiru ka sellel festivalipoolel. Kõikjal on telkide vahel heatujulised kambad. Nendega on kerge liituda, kuid ära nad sind hea meelega ei lase. Vahet pole, et nemad on omavahel aastaid sõbrad olnud ja meie tutvus mõne minuti pikkune. «Meil on oma karvaste klubi, üle kahekümne inimese. Saame kokku, oleme telklaagris ja kuulame muusikat,» räägib pea algusaegadest saati laagris käinud Jürgen Joost.

«Siin käib maailma parim seltskond! Näed ise, mis rahvas siin on, kui lõbus meil on!» hüüatab emotsionaalselt laagri fänn Bert. «Sa ei pea siin muretsema mitte millegi pärast – keegi ei puutu su asju ega sind.»

«Mina ei ole kõigi nende aastate jooksul veel ühtegi hirmuäratavat inimest siin laagris näinud,» teatab korraldaja Asko Plaado. «Ainult sõbralikud näod. Laagris käib seltskond, kes hindab peale hea muusika ka kogu seda melu, mis siin telklas on.»

«Inimesed on ennekõike sõbralikud, tõsised muusikafännid ja natuke heas mõttes hullud,» nendib meie fotograaf Siim Solman. Temale on see juba kümnes Hard Rock Laager, mulle esimene.

Lõpuks on iga muusikafestival inimeste ühendamise üritus. Rasked, rajud metal-rütmid on neile, kelle vereringega stiil sobib, täpselt sama siduvad ja ülendavad nagu mõnele teisele koorilaul.

Näpud püsti nagu üks mees. Foto: Siim Solman