Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/07/08/12345058t1h35e3.jpg)
Kui mõelda just lõppenud suurele laulupeole nii, nagu see paistab tulevastele põlvedele, tänastele lastele, siis võime kindlad olla, et neisse, kes kohal olid, on jäänud väga sügav jälg. Just positiivne jälg, alateadvuse sügavamaid kihte puudutav ja tulevikku kujundav. Sellist ühtehoidmise sümbolit kannab hinges igaüks. Kõik, nii suured kui väikesed, said sellest osa, said puudutatud.
Väga oluline on, et see sümbol on tekitatud erakordselt suure tööga, nende inimeste panus, kes aktiivselt osalesid, on hindamatu. Rääkimata osavõtjatest – kui paljud meist laulavad, tantsivad! Harjutatud on aastaid, et kokku kõlada imeliselt, fantastiliselt. Sellise sümboliväärtuses jõu saab ühiselt tehtud asi üksnes täie pühendumise läbi. Nii nagu see oli sada viiskümmend aastat tagasi, on ka täna.