Tallinna linnapildis on juba mõnda aega näha olnud uutmoodi rahvasporditrendi – jaht elektritõukeratastele. Uus jahiala on korraga nii füüsiliselt väljakutsuv kui ka digitaalselt nõudlik, kuna lisaks keel vestil kuuma käes ringi siblimisele on moodsal kütt-korilasel vajalik omada ka head digitaalruumis orinteerumise oskust, kuna käepärane nutiseade, mis riskantset jahilkäiku reaalajas järjepeal hoiab, toob temani kohati rohkem infot, kui Tinder ja Pokemon GO kokku, kirjutab kolumnist Aleksandr Popov.
Tellijale
Aleksandr Popov. Moodsaid kütt-korilasi takistavad elektritõuksijahil nii Lasnagorsk kui Mustamäe patsaanid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eraldiseisva probleemina peab meie vapper elektriliikurijahtija arvestama veel ka asjaoluga, et alati on olemas konkurendid, kes ei tagane millegi ees, et oma tahmine saada ja seetõttu võivad loopida kaikaid vapra seikleja digitaalkodaratesse.
Näiteks võivad õelad vastased peita oma saagi modernsesse ärimajasse, mille sisemus on sama kirev ja segaseid tundeid tekitav kui seda on kõige sisutühjem osa kultussarja «Mestkass» ükskõik millises hooajas. Meie vapper kütt-korilane on taastanud ennist just kaduma hakanud usu iseendasse ja tehnoloogiasse, kui ühtäkki avastab ta end hiigelsuure tumeda torni ees, mille õõvastavas sisemuses on väidetavalt peidus tema poolt nii palavalt ihaldatud elektritõukeratas.