Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Värbamine Eesti tööturul: üha sagedamini on täisealisel kandidaadil intervjuul kaasas ema või vanaema

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Scanpix

Tööintervjuule minek võib tekitada omajagu ärevust. Siin on lõbusad seigad elust enesest, millega värbajad on pidanud kokku puutuma. 

Tööle kandideerimise protsess on enamasti asjalik ja konstruktiivne, aga mitte alati. 15. sünnipäeva tähistava Manpower Eesti töötajad koondasid kokku lõbusad tõestisündinud seigad värbamistest.

Vanaemaga intervjuule

Üldjuhul tuleb kandidaat tööintervjuule üksi, aga tuleb ette ka erandeid. Sagedamini võetakse elu sunnil kaasa väikelaps, harvemini koer või mõni muu lemmikloom. Kui neil puhkudel võib eeldada, et tegu on eriolukordadega, siis üha sagedamini on täisealisel kandidaadil tööintervjuul kaasas kas ema või vanaema. Tihtilugu on nemad ka tööle kandideerimise taga: vormistanud lapsele või lapselapsele CV ja saatnud avalduse, et see tegevusetult kodus ei passiks.

WC-järjekorras värbamine

Enamasti käib värbamine traditsioonilisel moel – suheldakse e-kirja, telefoni või Skype'i vahendusel ning kohtutakse tööintervjuuks kontoris või lõunalauas. Osav värbaja leiab aga kandidaate ka ebatraditsioonilisel moel. Näiteks on sobivaid inimesi õigele tööle leitud ürituse WC-järjekorrast, sõbra sünnipäevapeolt ning korteriühistu koosolekult.

Õige inimene valel intervjuul

Personaliotsingufirmas käib alati paralleelselt mitu värbamist, otsitakse nii tippjuhte, müügiinimesi kui tootmistöölisi. Kui tavaliselt võtab assistent kandidaadi vastu ja juhatab ta õige värbaja juurde, siis mõnikord lähevad sisemised juhtmed sassi ja inimesed on sattunud valele intervjuule. Ühe värbamise puhul taipas intervjueerija alles tükk aega hiljem, et inimene, kellega ta vestleb pole üldsegi Mart*, vaid hoopis Peeter, kes kandideerib sootuks teisele ametikohale kui see, mille osas ta intervjuud läbi viib. Lisaks on mitmel puhul suunatud tööintervjuule inimesi, kel pole vähimatki soovi senist töökohta vahetada, näiteks kliente, koostööpartnereid või oma töötajate lapsi.

Ma ei oska mitte midagi

Professionaalset värbajat on tööintervjuul keeruline üllatada, sest inimesed on erinevad ja vastused värviküllased. Mõnikord siiski juhtub, et intervjuu kipub algusest peale kiiva vedama, eriti kui kandideerijalt on raske vastuseid välja meelitada. Kui küsimusele oskuste kohta vastatakse: «ma ei oskagi midagi» või «ei tea», siis tuleb intervjueerijal olla psühholoogi rollis, sest enamasti inimesed siiski oskavad midagi ja on sageli ametikohale igati pädevad, lihtsalt madala enesehinnanguga või liiga tagasihoidlikud.

Ei joo, teen ainult kanepit

Alkoholi tarvitanud kandideerijaga on kokku puutunud pea kõik pikaajaliselt värbamise valdkonnas tegutsejad. Küsimustele alkoholi kohta vastatakse väga erinevalt. Tavaliselt eitatakse alkoholi pruukimist või vabandatakse ennast välja sünnipäeva või muu üritusega. Harvem tunnistatakse, et alkohol ongi probleem. Ühel puhul vastas kandideerija ausalt ja avatult alkoholipruukimise küsimusele, et tema ei ole joonud ja ta üldse alkoholi ei võta, sest maandab pingeid teisiti – teeb ainult kanepit.

Kas abiellumisel toetust makstakse?

Tööintervjuul ei küsi küsimusi üksnes värbaja, alati saab enda jaoks oluliste teemade kohta pärida ka tööle kandideerija. Kui enamasti küsitakse tööaja, -keskkonna, -tingimuste ja –tasu kohta, siis mõnikord kohtab ka üllatavaid küsimusi. Järgnev loetelu on vaid tagasihoidlik kokkuvõte sellest, mis kandideerijatel võib südame peal olla. Kas abiellumisel toetust makstakse? Kas eelmine töötaja suri nälga? Mis saab, kui mu laps haigeks jääb? Kas tööl peab käima? Kuidas ma hommikuti tööle saan?

Salaja põgenemine

Tööle kandideerimise protsessis testitakse sageli kandideerija võimeid ja oskuseid. Testi tehakse või prooviülesannet lahendatakse enamasti üksinda, et kandideerija saaks rahulikult keskenduda ja miski väline teda ei häiriks. Mõnel puhul kasutatakse seda olukorda enda kasuks ära ja otsitakse õigeid vastuseid internetiavarusest või kirjutatakse sõbrale. Ühel korral on juhtunud sedagi, et testi tegema jäänud kandideerija hiilis ruumist ja kontorist salaja välja ning rohkem teda ei nähtud. Küllap osutus ülesanne liiga keerukaks.

Altkäemaksuks kommikarp

Värbajatele meelehea toomise traditsioon tikub jääma küll nõukogude aega, aga veel tänagi tuleb ette, et kandideerija saabub intervjuule kommikarbi, šokolaaditahvli või lillega, justkui võiks kingitus värbaja valikut mõjutada.

*nimed muudetud

Tagasi üles