Tavaliselt kipuvad vanemad lapse igavlemisjutu peale kohe appi tõttama, lahendusi pakkuma. Mängu tulevad tehnikavidinad ja et ennetada igavlemist või niisama logelemist, täidame laste päevad struktureeritud tegevustega - ringid, trennid, laagrid, väljasõidud. Kuid igavuse üle kurtmine on lapsepõlve loomulik osa. Lapsed peavad õppima toime tulema ka igavusega ehk struktureerimata ajaga. See annab lapsele võimaluse tutvuda ja uurida oma sise- ja välismaailma, mis on loovuse aluseks. Kujutledes, avastades ja luues õpivad nad maailmast aru saama.
Struktureerimata aeg esitab lapsele väljakutse uurida oma tõelisi kirgi - kui aga lapse päev on täidetud vaid täiskasvanute poolt organiseeritud struktureeritud tegevustega või on lapsed selle ise täitnud ekraanide ees olemisega, ei õpi nad kunagi kuulama oma südame häält, mis võib juhtida neid ehitama torne ja kindlusi tagahoovis, savikoletisi kraavis, kirjutama jutukesi, luuletusi või laule, tegema koos naabrilastega teatrietendusi või lühifilme, vaatama/lugema pildiraamatuid, uurima rohus putukaid, mängima poodi- kooli-arsti, organiseerima oma tänava jalkaturniiri ja nii edasi.
On leitud, et vaid vaikusest/tegevusetusest/igavusest sünnib uus idee, kujutlus või fantaasia, seetõttu julgustame lubama oma lastel ka igavleda.
Praegu kasvab üles ekraanisõltuvusega laste põlvkond. Digividinad on disainitud nii, et nende poolt saadav dopamiiniannus on laste ajudele nii ihaldusväärne, et ükski teine tegevus ei küündi samaväärse naudinguni.
Uuringud näitavad, et lapsed, kes on palju vidinates, kogevad ka enam igavust, võrreldes lastega, kes seda ei ole. Neil võib võtta mitu kuud aega, enne kui nad suudavad hakata ise endale ajaviidet/tegevust leidma.