Koolivaheaeg ja suvepuhkused on käes ja tõenäoliselt kuulevad kõik vanemad rohkem kui kord, et nende lastel on igav. Perekeskus Sina ja Mina Gordoni perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam räägib, kui palju peaks oma laste igavust aktiivselt peletama ja millal on õige aeg lõpetada.
Tavaliselt kipuvad vanemad lapse igavlemisjutu peale kohe appi tõttama, lahendusi pakkuma. Mängu tulevad tehnikavidinad ja et ennetada igavlemist või niisama logelemist, täidame laste päevad struktureeritud tegevustega - ringid, trennid, laagrid, väljasõidud. Kuid igavuse üle kurtmine on lapsepõlve loomulik osa. Lapsed peavad õppima toime tulema ka igavusega ehk struktureerimata ajaga. See annab lapsele võimaluse tutvuda ja uurida oma sise- ja välismaailma, mis on loovuse aluseks. Kujutledes, avastades ja luues õpivad nad maailmast aru saama.
Struktureerimata aeg esitab lapsele väljakutse uurida oma tõelisi kirgi - kui aga lapse päev on täidetud vaid täiskasvanute poolt organiseeritud struktureeritud tegevustega või on lapsed selle ise täitnud ekraanide ees olemisega, ei õpi nad kunagi kuulama oma südame häält, mis võib juhtida neid ehitama torne ja kindlusi tagahoovis, savikoletisi kraavis, kirjutama jutukesi, luuletusi või laule, tegema koos naabrilastega teatrietendusi või lühifilme, vaatama/lugema pildiraamatuid, uurima rohus putukaid, mängima poodi- kooli-arsti, organiseerima oma tänava jalkaturniiri ja nii edasi.
On leitud, et vaid vaikusest/tegevusetusest/igavusest sünnib uus idee, kujutlus või fantaasia, seetõttu julgustame lubama oma lastel ka igavleda.
Praegu kasvab üles ekraanisõltuvusega laste põlvkond. Digividinad on disainitud nii, et nende poolt saadav dopamiiniannus on laste ajudele nii ihaldusväärne, et ükski teine tegevus ei küündi samaväärse naudinguni.
Uuringud näitavad, et lapsed, kes on palju vidinates, kogevad ka enam igavust, võrreldes lastega, kes seda ei ole. Neil võib võtta mitu kuud aega, enne kui nad suudavad hakata ise endale ajaviidet/tegevust leidma.
Ent lapsed vajavad erinevaid kogemusi klotsidega ehitamisest (motoorika ja taju areng), teiste lastega suhtlemiseni (suhtlemisoskused), et olla ise aktiivsed tegutsejad, mitte passiivsed jälgijad. Laps peab olema füüsiliselt aktiivne - ta on loodud liikuma ja kui ta ei saa seda teha, on neil raskusi keskendumise ja heas tujus olemisega. Seetõttu tuleb vähendada ekraanide ees olemise aega!
Lapsevanemad võiksid jätta lastele igasse päeva aega, kus neil pole kohustusi (ega ka võimalust ekraani taha kaduda). Kui lapsed kurdavad igavust, proovi neid variante:
1. Lõpeta oma tegevus ja keskendu last aktiivselt kuulama (sõnasta ümber lapse sõnumi sisu või peegelda tagasi lapse poolt öeldud tunded, ole tema jaoks kohal kogu oma olemusega, toeta kuulamist sobiva kehakeele ja näoilmega, tunne huvi!)
2. Kui paari minuti pärast pole laps oma tegevuste juurde naasnud, võib olla põhjuseks see, et laps vajab aega just sinuga (armastuse tassi täitmine). Järelikult vajab ta sinu täielikku tähelepanu ja sügavat kontakti/ühendustunnet. Kutsu ta koos endaga tegutsema või kui see tegevus ei sobi (tegid tööd), tee paus ja tehke midagi koos, mida laps soovib. Sellist sina-mina aega võiks päevas olla minimaalselt 20-30 minutit
3. Kui lapse armastuse tass on täidetud, küsi temalt, mida ta sooviks nüüd ise edasi teha ja aita tal vajadusel läbi viia väike ajurünnak.
Kuna mäng on laste kõige loomulikum tegevus, leiavad ka kõik igavlemise üle kurtnud lapsed endale mõne aja pärast tegevust