Tagakiusatud kurdide õnnelik paik

Rahvuslikes kottpükstega ülikodades kurdi mehed. Kõhukus käib stiili juurde. Foto: Inga Kuusik

Iraak – see kõlab väga ohtlikult (ja seda see tõepoolest ongi), kuid üllataval kombel on Kurdistan, autonoomne piirkond Põhja-Iraagis, täiesti ohutu. Siin elab kuus miljonit inimest ja see on kõige lähem omariiklusele, kuhu kurdid – üks maailma suuremaid riigita rahvaid – jõudnud on.

Ligi neljakümnemiljonilise rahva eluala hõlmab Iraagi põhjaosa mägesid, ulatub sealt naaberriikidesse Türgisse, Süüriasse ja Iraani. Tegemist on mägirahvaga ning see on ka üks põhjustest, miks iseseisvaks riigiks liitumine siiani välja pole tulnud – mäeahelikud eraldavad ning liikumine ja riigiloome on lihtsam tasandikel.

Ent kurdide iseseisvus Iraagi piires on märkimisväärne: neil on oma parlament, oma politsei- ja kaitsejõud, oma haridussüsteem. Nad ajavad isegi oma välispoliitikat – kui Iraaki minekuks vajame viisat, siis Kurdistan on Euroopa Liidu kodanikele kehtestanud viisavabaduse nii, et nende pealinna Erbili saabujale lüüakse passi tempel, mis lubab riigis viibida 30 päeva. Ja hea, et see nii lihtne on, sest jutuajamisest nendega ilma tõlgita suurt välja ei tule. Kohalikud keeled on kurdi ja vähemal määral araabia.