Aleksandr Popov. Kaotasin roolijoodikule oma vanaonu, joobes peaga juhtimisele pole mingit õigustust!

Oma lapsepõlvest meenub mul jaanipäevaga seoses nii mõndagi head ja meeldivat. Aga nii naljakas kui see ka ei tundu, siis kõige eredamalt kerkivad minu ajusoppidest esile mälestused sellest, kuidas õndsas datšade rajoonis Vääna-Jõesuus ei möödunud ühtegi jaanipäeva ilma selleta, et sumedat suveõhtut ei rebestaks mootori üürgamisele järgnev pidurite krigin, mille lõpetas kokkupõrkest õhku kantud paukuv ragin.

Helide kakofoonia järgselt sain ma alati kõrvalt vaadata täiskasvanute sagimist ja häälekat sekeldamist. Tunti muret, kas on kannatanuid ja mis täpselt juhtus. Oma koht oli ka muretsemiseks maise vara terviklikusega seoses. Aga esmajärjekorras osutati ikkagi abi. Kes nõu, kes jõuga.

Tänase päevani on minu isa vanemate suvekodu samas kohas ja samal teekurvil. See teekurv on mulle mällu süübinud kui jaanipäeval kihutajate lõpp-punkt. Tänaseni on alles ka õnnetu ning nüüdseks vana ja väeti aiapost, mis on oma eksisteerimise ajal pidanud endasse võtma mitmeid kümneid raudsuksusid, kelle juhid on oma võimeid pehmelt öeldes alahinnanud.