/nginx/o/2019/06/19/12279175t1h89bd.jpg)
«Arusaam, et beebit ei tasu iga vigina peale sülle haarata, sest muidu ta ei õpigi ise rahunema, on iganenud,» selgitab pereterapeut ja lastepsühholoog Tiina Kütt. Alla üheaastast last ei ole võimalik ära hellitada, sest ta ei oska veel manipuleerida ega jonnida.
See tähendab, et mida rohkem lähedust lapsele pakutakse, seda rahulikum beebi ka on.
«Beebi palub oma vanematelt täpselt nii palju süles olemist, kui ta päriselt ka vajab – see oleneb tema eripärast. Ema roll on oma lapse eripära märgata ning just selle järgi talitada,» paneb Kütt südamele.
Iga armastav puudutus aktiveerib ajus empaatiaga seotud osa ja vallandab verre annuse oksütotsiini, mida võib ka armastuse- või õnnehormooniks kutsuda. Seega, mida rohkem te last puudutate, seda rahulikum ta on. «Miks nutavad loodusrahvaste titad vähe? Neid kantakse enamasti terve päeva vältel seljas, tihedas kontaktis emaga!» toob Kütt näite.
Suutlikkus oma emotsioonidega toime tulla ja neid ise reguleerida areneb aga hoopis läbi kogemuste. «Peegelneuronid on närvirakud, mis võimaldavad lapsel õppida läbi imiteerimise. Kui ema tajub lapse vajadusi ja aitab neid täita, siis õpib ka beebi vaikselt oma vajadusi tajuma ja täitma,» selgitab psühholoog. «Kui esialgu aitab lapsel rahuneda ema, siis mida edasi, seda rohkem õpib laps ka ise rahunema.»
«Kummatigi on lapsel umbes 24–36 elukuuni on raske aduda, et asjad või inimesed, keda ta ei näe või mida ta ei saa katsuda, on olemas. Neil puudub abstraktne arusaam. Sellepärast tunneb üksi nutma jäetud laps, et ta on üksi maailmas, ta elab läbi justkui oma vanema kaotust,» kirjeldab Kütt, miks on üksi nutma jäetud lapse jaoks see üks kohutavamaid kogemusi.
/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)