Lapse jonnihood: kuidas last rahustada ja ebasobivale käitumisele piirid seada?

Foto: Wavebreakmedia ltd /

Vanemad on sageli hädas kuni 3-aastaste laste jonnihoogude ja hammustamisega. Pereterapeut ja Gordoni perekooli koolitaja Meelike Saarna selgitab väikelaste käitumise tagamaid, kirjeldades, kuidas last rahustada ja mil moel lapse ebasobivale käitumisele piirid seada.

1. Mida teha jonnihoogudega?

Kui saaksime jonnihoo ajal lapse ajusse vaadata, siis näeksime, et tema väike aju on ülekuumenenud ja suures segaduses. Kinnijäämine oma tahtesse («mina tahan!», «mina ei taha!») annab talle justkui pidepunkti, kust ei ole võimalik lahti lasta. Jonniv laps on lihtsalt üks nuttev ja hädas laps, kes otsib abi ja maandab nuttes oma pinget. Riidlemine, ignoreerimine või nõue rahuneda last ei aita. Aitab nutta laskmine, nutu soodustamine ja rahustavad sõnumid, mis räägivad sellest, et vanem mõistab nutva lapse muret. Hüsteeriliselt nutvale lapsele annab rahu tagasi pikem süleshoimine. Viimast tuleks teha õrnalt ja kindlalt, laps peab saama toetuda vanema rahule.

2. Mis põhjustab lapse tujukust? 

Lapse meeleolude kiire vahelduvus ja tunde kohene väljanäitamine on loomulikud ja lapse aju arengust tingitud. Kindlasti on vaja püüda mõista ja lubada kõiki tundeid: pahameelt, ärritatust, ülekeevat rõõmu, ärevust, kurbust, lustakust. Tähtis on, et lapsel tekiks arusaam, et ta võib välja näidata kõiki oma tundeid. See on lapsele ühtlasi märk sellest, et ta on armastatud just sellisena, nagu ta parajasti on. Iga tunne on justnagu teeviit, infoallikas, olgu siis katmata või juba kaetud vajaduse kohta. 

Lapse psühholoogilised ja füüsilised vajadused peavad olema rahuldatud. Kui lapse tujude vahelduvus on nõnda suur, et vanemal on raske lapsega koostööd teha, sest lapsele justkui ei sobi mitte miski, võib põhjus olla mitte vanema vähene tähelepanu ja reageerimne, nagu sagedasti arvatakse, vaid ka näiteks liiga palju keelde ja vähe lapse tunnete aktsepteerimist, muutlikud reeglid ja piirid, muutlik reageerimisviis (vanem kord lubab, kord keelab, kord mõistab, kord ignoreerib), aga ka hammaste tulek, valuline seedimine, tühi kõht, unevõlg, liiga palju või liiga vähe ärgitavat stiimulit keskkonnas, vanema enda tujukus ja vanematevaheline pinge.

3. Mida teha, kui laps lööb ja hammustab?

Väikelapse sõnumid oma sisemisest olukorrast ja vajadustest on peamiselt kehalised – tal lihtsalt pole veel sõnu (või on alles mõned sõnad), tema võime iseennast mõista ja reguleerida on vähene. Sellest, kas lapse vajadused on kaetud või ei, saamegi teada lapse käitumise kaudu. Katmata vajadus või soov tekitab kehas ebamugavustunde, selle ajel laps reageeribki. Väikelaps on impulsiivne, seetõttu võib hammustamine või löömine toimuda välkkiirelt. Negatiivse sildistamise asemel («paha laps!») või keelamise asemel («ei tohi teha!») tuleks alati peegeldada tundeid («sa tahtsid…», «sulle ei meeldinud...») ja näidata, kuidas võib, ning mis on lahendus («teeme nii…»). Kindlasti tuleb jälgida, et lapse vajadus läheduse, rahustuse, une, toidu, liikumise, katsetamise, põnevuse järele oleks kaetud.

4. Miks laps minu keeluga ei arvesta?

Väikelaps ei ole veel võimeline reegleid mõistma ja keelde meeles pidama. Ruum lapse ümber on vaja kohandada nii, et tal oleks võimalik seal ohutult liikuda, ning ümbrust ja asju uurida, ilma, et teda alatasa keeldudega katkestataks. «Ära» kõlab enamasti kurjalt ja tekitab lapsele liigset stressi. Lapsele tuleb tagasisidet anda viisil, mis ei jäta lapsele tunnet, justkui temaga oleks midagi valesti. Asju uurides, närides, katsudes ta lihtsalt seisab oma arengu eest. «STOPP» on lapse peatamiseks parem sõna kui kuri «EI». «Ei tohi teha» asemel saab öelda «seda teeme nii…». Väikelapse liikumissuunda saab muuta teda sülle võttes ja talle asendustegevust pakkudes. Vaba liikumine ja uurimine peavad lapsele olema võimaldatud lapsele turvalisel moel.

5. Kas võin lapse teise tuppa rahunema saata?

Väikelaps vajab oma tunnetega toimetulekuks vanema heatahtlikku kohalolekut ja mõistvat peegeldust. Väikelaps ei suuda eluolukordi analüüsida ja juhtunu üle järele mõelda, tema aju arengujärk ei võimalda veel seda. Oma tunnetega üksi jäetud väikelaps tunneb põhiliselt suurt hüljatust ja arusaamatust. Lapse tundeid aktsepteeriva vanema põhisõnum on: «ma saan aru, et ses olukorras võib end niimoodi tunda», «ma saan aru, et sina oled nii väike, et ei suuda veel tunnetega toime tulla», «mina olen sinu kõrval rahulik ja mõistev, nii saan sulle õpetada, et tunded on loomulikud ja et nendega saab õppida toime tulema». Sel moel käituv vanem paneb ühtlasi hea aluse lapse tulevasele eneseregulatsioonile (tunded lihtsalt on, neid võib tunda, infoallikana kasutada ja siis neil minna lasta) ja eneseteadlikkusele («ma olen väärtuslik sellisena, nagu ma olen»).

6. Kuidas peaksin karistama, et ta oma pahateost aru saaks?

«Paha laps» on tühi silt. Arusaamatused tekivad reeglina sellest, et lapsel on olukordadele oma eakohased lahendused, ta ei tea ega oska veel paljusid asju – ei ole veel neid ära õppinud. Just need on tihti tegelikud põhjused, miks juhtuvad asjad, mida vanem peab «pahanduseks». Tihti on «pahanduse» taga peidus lapse tarve maailma uurida: kuidas asjad lahti käivad, kuidas kukuvad, mis häält teevad jne. Karistus ei kasvata ega õpeta - selle mõjul õpib laps vanemat kartma, kuid ta ei õpi ennast usaldama ja paremaid lahendusi leidma. Samuti jääb vanemal läbi uurimata, milline lapse vajadus oli peidus ühe või teise käitumise taga. Järjekindel lapse vajaduste eest seismine ja ka järjekindel selle ette näitamine, kuidas tohib teha, on turvaline viis lapse arengu toetamiseks (kohaste harjumuste kujundamiseks), see rahustab suhet ja toetab lapse arengut.

Karistamise asemel on vaja teha kolme asja: teha kindlaks võimalikud stressorid ja neid vähendada, leida katmata vajadus ja see katta, ning olla järjekindel ja rahulik uute oskuste õpetaja.