Bakterid ja neist tekkiv lehk ning ummistused tulevad kergesti, kui äravoolutorusse jõuab peale vee ja mõnede ohutute erandite muudki kraami.
Kui sa kirglikult kokkad, on raske ilma rasvata välja tulla. Rasva aga ei tohiks mingil juhul kraaniveega alla lasta, sest niipea kui õli hangub, kleepub see äraveetoru ja tõenäoliselt ka teiste söögijääkide külge, mis võib peagi üsna ebameeldivalt lehkama hakata.
Palju arukam oleks lasta rasv pannil ära hanguda ja siis majapidamispaberiga puhtaks pühkida.
Kui sa seda siiani pole teinud, siis võta end käsile! Ka keedetud riis äravoolutorus võib viia ummistusteni, kuna riisiterad puutuvad veega kokku ja paisuvad üha edasi.
Kui tehakse kohvi kas filter- või espressokannuga, kupatatakse sageli puru otse kraanikaussi. Ummistuste vältimiseks tules aga eelistada prügiämbrit kohvipaksu ärapaigutamisel.
Pesed õuna või apelsini ja ongi kleeps lupsti! valamus. Probleem on siin selles, et kleepsud ei ole vesilahustuvad ja jäävad mingil hetkel äravoolutorusse pidama. Seega on kahju juba ette programmeeritud.
Küpsetades jõuab jahu täpselt igale poole: kätele, küpsetustarvikutele ja loomulikult ka lapile, milleg sa puhastasid tööpinda ja seejärel kraanikaussi. Kus sa selle jahu siis veel paned?! See on raske ülesanne, kuid ikkagi peaks proovima võimalikult palju sodi panna prügikasti ja mitte kallata valamusse. Jahu- ja veesegu moodustab kleepuva ja üsna tugeva massi, mis võib ajaga äravoolutoru päris tihkelt ära ummistada.
Ravimitel ei ole äravoolutorus samuti midagi otsida. Ometi jõuavad nii mõnedki köhasiirupi - või aspiriinijäägid klaasist valamusse. See on aga ohtlik! Asi pole enam üksnes ummistuses — ravimite mürgised «jalajäljed» jätavad oma märgid ka keskkonnale. Seega rännaku kõik siirupi- ja muud ravimijäägid otseteed prügiämbrisse!
PS Ka apteegist tasub küsida, kuhu pista kõlblikkusaja ületanud ravimid.