Ilona Leib: kunst puudutab ka mitte meeldides

Mari Katayama autoportree tänavu Veneetsia biennaalil. Foto: Italo Rondinella/Www.italorond

Veedan praegu aega kunstireisil. Teen seda kümnendat aastat järjest. Ma ei ole kaunite kunstide valdkonnas haritud ega oska kõigil -ismidel vahet teha. Aga ma tahan ikka ja jälle seda tunnet, mis kunstiteoste vaatamisel tekib. Äravalituse tunnet, kui usud end teosele pihta saavat, kui usud end ära tundvat kunsti. Kui see, mida ja kuidas kunstnik on maalinud, kohtub sinu teadmiste või kogemustega, räägib sinuga. Või kui mitte millestki liigselt aru saamata tekib vajadus mõnda tööd aina edasi vaadata. Teinekord on lausa hädavajalik, et maali vaadates keegi kõrval räägiks, mida sa tegelikult näed.

Palju lihtsam on otsustada raamatu üle – kas tegemist on hea kirjandusega või mitte. Kogemus erinevate kirjandusteostega on märksa suurem. Lisaks tundub mulle kergem otsustada millegi üle, mis sisaldab sõnu ja seletusi ning on dünaamilise loomuga. Ometi olen ma teatri ja raamatute kõrval ka kunsti juba varasest lapsepõlvest teadlikult vaadanud.

Hariduslikud lüngad on teinekord väljakannatamatud, kui püüan vaadelda midagi enamat kui «ilusat pilti». Ent vaatamata oma võhiklikkusele olen korduvalt tundnud soovi sekkuda lavastustesse. Ilmselt seepärast, et arusaamatust ja mittekõnetavast pildist näitusesaalis võib mööda astuda, halvasti kirjutatud, tõlgitud või toimetatud raamatut olen õppinud kõrvale panema, aga viisaka inimesena ma teatrist keset vaatust demarši ei korralda. Seega oled sündmuskohal ja oled sunnitud mõtlema, kas oleks mingi võimalus teha nii, et lavastus kõnetaks. Isegi kui tegeled oma peas millegi ümber lavastamisega, oled juba kunstist puudutatud.