Karmen Joller: räägi minuga, laps*

Räägi oma lapsega, tal on tegelikut rohkem öelda, kui ainult «normaalne». Foto: Nils Weymann/Panthermedia/Nils Weymann

Üks mu lemmiklugudest on araabia muinasjutt, mis räägib valitsejast, kes palus oma nõunikul valmistada maailma kõige parema toidu. Nõunik valmistas talle keedetud keele. Valitseja uuris, miks on parim toit just keel – ja nõunik selgitas, et keelega saab teha väga palju head, ja järgnes pikk loetelu sellest, milleks keel kasulik on. Järgmisena palus valitseja valmistada kõige halvema toidu. Nõunik valmistas jälle keele: keelega saab korda saata väga palju halba. See oli ilus ja filosoofiline lugu sellest, kuidas ühe inimese sõna võib teise inimese kas õnnelikuks või õnnetuks teha.

Tänapäeval kasutame näost näkku öeldud sõna üha harvem. Sõna on ajas palju muutunud. Kui aegade alguses suudeti suhelda vaid enda läheduses oleva kaaslasega, siis peagi õppis inimene joonistama ja lõpuks kirjutama, nii et vahemaa polnud enam eriti oluline. Tänapäeval ei mängi inimeste asukoht enam mingit rolli, suhelda saab ikka, isegi kosmosest.

Minu vastuvõtule tuleb sageli noori ja lapsi, kellel on tõsised meeleoluhäired, isegi enesetapumõtted. Seejuures ei kurda nad kunagi kurbust, vaid tulevad arsti juurde hoopis väsimuse, peavalu, kõhuvalu, õppeedukuse languse, käitumishäirete tõttu. Küsitlen sellist last või noort alati üksikasjalikult. Uurin, milline on tema tüüpiline päev: mis kell ta ärkab, mida ta sööb, millal on koolis, millised on hobid, mida teeb veel pärast kooli, millal magama läheb. Uurin suhteid sõprade ja perega.

Leian liiga tihti sama mustri: meeleoluhäirega lapsed on sageli pärit perest, kus omavahel peaaegu ei räägita. Õhtul tulevad pereliikmed töölt, koolist ja lasteaiast. Kiiruga süüakse (ja sageli ei ole õhtusöök kogu perega ühine), seejärel läheb igaüks oma tuppa ja nokitseb seal omaette. Siiski-siiski, räägitakse küll. Küsitakse: «Kuidas koolis läks?» Ja vastatakse: «Hästi!» Või: «Kuidas trenn oli?» – «Normaalne.»