Pereterapeut: mida truudusetusest õppida?

Foto: GRAZVYDAS J / PantherMedia / Scanpix

Pereterapeut Meelike Saarna sõnul on partneri truudusetuse selgudes šokk tihti suur, lausa kõikehõlmav. Kuid hea on meeles pidada, et sellises seisundis ei tohiks vastu võtta ühetegi eluolulist otsust.

Pereterapeut ütleb, et kui tunded veidigi lahtuvad ja mõistus n-ö koju tagasi tuleb – emotsioonitulvas ei pääse aju analüüsikeskus üldse jaolegi –, taastub ka perspektiivitunne, mille valguses tähtsate otsustustega tegelda võiks.

Truudusetust peetakse enamasti üheks kõige raskemaks ja suurimaid kannatusi tekitavaks, suhet kõige enam lõhkuvaks asjaoluks paarisuhtes. Ent ükskõik, mis elulist sündmust või fakti on alati mõistlik vaadelda kõikvõimalike vaatenurkade alt ja eri seostes. Must või valge, õige või vale – sellist suhtumist näeme enda ümber palju, sest nii on kõige lihtsam. Palju keerukam, aga ka enam selgust ja lahendusi pakkuv on variatiivne lähenemine: samale sündmusele võib leida erinevaid tähendusi, põhjusi, tulevikuvaateid.

Truudusetuse fakt ise võib antud hetkel tunduda ülekohtune, haavav, hirmutav, tülgastav ja veel palju muud, kuid lisaks selle hetke tunnetega tegelemisele peaksime kindlasti mõtlema ka oma eelnevatele tunnetele (mis asjaoludel me üldse kokku jäime) ja tulevastele tunnetele ehk sellele, millised on olnud meie kaugemad eesmärgid selles (äsja ilmnenud truudusetus) suhtes selle partneriga. 

Kas suhte eesmärk on jagada oma elu heas ja halvas, olla parimad sõbrad ja partnerid? Või lihtsalt veeta lõbusalt aega, kuni klapib? Tõdegem, et suhtele kaugema perspektiivi lisamine – või vähemalt selle üle mõtlemine, sellest rääkimine – toob juurde nii vajalikku selgust. Kui suhe ka eelolevate aastate perspektiivis, kui praeguse hetke põletav fakt ilmselt unustatud, ikkagi väärtuslik tundub, on kohasem mõelda suhte säilitamisele või vähemalt seda säästvate hoiakute alalhoidmisele.

Kehv lugu muidugi kui paarile alles mõnes kriisisituatsioonis selgeks saab, et sellest, mis üldse suhtest suhte teeb, mida kumbki sellelt ootab, mida kõige tähtsamaks/kõige hullemaks peab, pole julgetud või tahetud rääkida. Mõistlik on kasutada kriisi kui võimalust suhtes olemise viis ja kummagi vajadused üle vaadata. Alles emotsionaalselt kõrgelt laetud olukordades võib ilmneda, et kooselu tähendus kummalegi on kardinaalselt erinev, ja ka ootused-vajadused. On väga tähtis rääkida tähendustest, seda suhte loomisest alates.

Armastust määratletakse tihti kui vaid tunnet, kuid armastus on eelkõige tegusõna: armastamine on tegutsemine, käitumine, olemine mingil valitud moel. See, millisel moel, pluss see, kuidas teine seda tajub-tõlgendab (ja kui palju tõlkes kaduma läheb) ongi tihti määrav. Kui kumbki pool leiab endas ka keerukates olukordades – ja eelkõige neis – jõudu teist kuulata ja teise tundeid ning armastamise-käitumist (ja ka mittearmastamise käitumist) mõista, on olukord lootustandvam. On ju mõistmine üks andestamise eeldusi nagu ka arusaam juhtunust mitte «tema on petja»-võtmes vaid «see juhtus meiega»-võtmes. On ka äärmiselt oluline mitte takerduda sellesse, kuidas see «paha ja kole» kõik täpsemalt oli, vaid küsida: mida juhtunu räägib minust, temast, meist? Mis võimalusi see meile annab? Või laseme juhtunul võtta nii palju, et suhtes olemise mõtegi kaob?

Nii lähedussuhete alalhoidmine kui ka purunemine on ikka seotud varjatud allhoovuste, peidus poolega, ja seda on paaril endal keerukas märgata. Näiteks võib truudusetus olla signaal liialt keerukast paarisuhtest, kus kolmandal on maandaja ülesanne, aga see võib olla seotud ka hirmuga liialt sügava ja siduva partnerluse ees – põhisuhte kõrvale teist luues jäävad mõlemad paratamatult pealiskaudsemaks. Kõrvalsuhe võib tekkida ka juhul, kui põhilisest lähedussuhtest ei saada seda, mida tegelikult väga tahaks – kuid selle asemel, et tegelda põhisuhtega, otsitakse lahendusi ja maandust mujalt. Kui teadlikkus iseendast ja oma vajadustest on vähene, on suhet ohustavad tegevused kergemad juhtuma. Nii et osati on truudusetuse temaatika suhtes sarnane ükskõik millise teise tõsise problemaatikaga suhtes: aus vaade iseenda otsa on möödapääsmatu.