Lastega Hispaanias: lastel on uued sõbrad, minul veel mitte

Sõbrannad tulid külla ja hakkasid kohe päikest võtma. Minu arvates on liiga jahe. Foto: Erakogu

Lastele on tekkinud sõbrad, kuid minu lähim kaaslane on endiselt mu keeleõpetaja. Eks see nii vist olegi, et mida väiksem inimene, seda kergem on sõbruneda. Ent teine teises riigis elamine paneb korralikult proovile paarisuhte ja siinkohal, tunnistan, me tõepoolest otsime toimivat lahendust.

See, mis sügisel tundus võimatuna, on käes: mu lastel on sõbrad! Nüüd on olukord pigem teises äärmuses: igal nädalavahetusel on Ericul mõni sõber külas «for sleep over». See tähendab, et sõber jääb ööseks meile. Ja järgmisel päeval läheb Eric kellelegi külla. Tänu rahvusvahelisele koolile on sõprade seltskond kirju, sinna kuuluvad hispaanlane, inglane ja kolumbialane. Viimase ema on rootslane ja isa inglane, aga poiss ise on lapsendatud. Laste kasvukeskkond on siin tõesti multikultuurne ja loodetavasti saavad neist sallivad ja erinevustest lugu pidavad kodanikud.

Ka viieaastasel Lennartil on nüüd koolis sõbrad, aga kõik neli parimat sõpra on venelased. See näitab ilmekalt, kui palju on siin venelasi. Huvitav on see, et kui Ericu sõprade emad on kõik väga sõbralikud ja suhtlemisaltid, siis venelannadega nii lihtne ei ole. Pool neist on ääretult lahked ja seltskondlikud, aga pool hoiab eemale ega reageeri isegi küllakutsetele.

Kuna venelasi on siin palju, on neil ka oma suhtlusringkonnad. Arvestades nende tagasihoidlikku inglise keele oskust, ei ole nad uutest tuttavatest eriti huvitatud. Mulle on venelastega suhtlemine suurepärane võimalus oma kehva vene keelt praktiseerida ja nemad on rõõmsad, et saavad minuga oma emakeeles suhelda.

Üsna ebameeldiv on aga laste pidev transport ja play date'ide (koosolemised) korraldamine. Eestis käisid meie lapsed iseseisvalt koolis esimesest klassist peale. See tähendas ka üksteisel külas käimist ja muid tegemisi. Siin korraldavad kõike emad. Me räägime läbi, lepime kokku ja sõidutame oma lapsed kohale. Lähedal asuvatele mänguväljakutele iseseisvalt minek on siiski lubatud. Ainuke pluss pideva järelevalve juures on see, et lapsed, eriti Eric, ei satu pidevatesse sekeldustesse ja jamadesse. Teisest küljest, nii ju ka õpitakse. Seega, nagu ikka, kõige õigem oleks mingi vahepealne variant.

Kõige vanem laps on suhete loomisel ettevaatlikum. Patrickul on koolis üks lähedasem sõber, kellest ta kodus sagedamini räägib, samuti tundub, et ka muidu saab ta kenasti kõigiga läbi ja on hinnatud kaaslane. Kuid kellegi juures pole ta käinud ja keegi pole käinud meil. Tema päris sõber Henrik on Eestis.

Olin alguses tema sotsiaalsete suhete pärast väga mures, aga õnneks ta ise ei ole, ja nii ma siis rahunesin maha. Ta hindab rohkem seda, et koolis on tunnid huvitavad ja õpetajad toredad. Oma novembrikuist sünnipäeva tähistab ta ikkagi suvel Eestis oma päris sõpradega ja seda ootab ta väga.

Eks see nii vist olegi, et mida väiksem inimene, seda kergemalt sõbrad tekivad. Täiskasvanuna pean tõdema, et minule küll pole aastast piisanud, et siin juba uued südamesõbrad oleksid. Tavaliselt ongi meie sõbrad ju pärit lapsepõlvest, kooliajast või eri töökollektiividest. Mina olen siin kodune ema, seega jäävad kokkupuuted uute võimalike sõpradega üsna kasinaks. See on kurb.