/nginx/o/2019/05/15/12166093t1h8c9c.jpg)
Inimene sünnib maailma, mis otsekohe hakkab end kehtestama ja peale suruma. Väikelapsel on olemas isiklik rikkumatu mina, mida hakkab mõjutama kõik, millega ja kellega ta kokku puutub. Meie kasvatussüsteem ei õpeta tundma iseennast ja oma isiklikku jõudu, ei, meile hakatakse sisestama programme, õpetama, kuidas peab ja kuidas on vaja.
Meile seatakse otsekohe piirid ja sunnitakse oma mina maha suruma, ennast unustama ja maha salgama. Mis oleks, kui suunataks tähelepanu hoopis sellele, et tuleks usaldada ennast ja oma vaistu, et elada elamisväärset täisvääruslikku elu, teha isiklikke valikuid, mis aitavad olla harmoonias enda ja maailmaga.
Enamasti ei räägi keegi, et õpi tundma oma tundeid ja usaldama ennast, vaid seda, et tuleb kuulata seda, mis teised sulle räägivad. Süsteem kasvatab endale mutrikesi, inimene muudetakse süsteemi osaks. Paraku ei tooda see süsteem õnnelikke inimesi, järjest suureneb stressis, sõltuvuses ja haiguste all kannatavate hulk. Miks see peab nii olema?