/nginx/o/2019/05/09/12148832t1h0af2.jpg)
See oli mu muretu lapsepõlve viimane suvi. Need lõputult romantilised päikeseloojangud ja optimismist tiined tulevikuplaanid. Ma olin selle loo alguses nii naiivselt elujaatav, et silme eest võttis virvendama. Ju ma siis ei suutnud lugeda ei märke ega kuulata oma hoiatavat sisetunnet. Aga kes selles vanuses seda ikka nii hästi teha mõistab, kirjutab üks Eesti naine, nimetagem teda Katriniks*.
Kõik tundus sel hetkel ju nii õige, et isegi haridustee jätkamine polnud enam oluline. Kool jäi pooleli ja asendus kella neljase varahommikuse ärkamisega, et viieks teise linna otsa mänguasjatehasesse vahetuse alguseks tööle jõuda. Siis oli armastus veel täiesti kohal ja jõuliselt olemas. Kogu oma naiivsuses ma uskusin siiralt, et kogu oma ülevoolavas armastuses kõigi vastu olen ma suutnud muuta ka inimesi paremaks, kes minuga samas, Lasnamäe kolmetoalises korteris elasid. Nad ei lukustanud enam uksi ja nende nägudelt võis lugeda teatud määral vabanemist millestki, mis teeb tavaliselt inimesed süngeks ja vaoshoituks. Kahjuks sai see armastus aga suure pauguga ühel päeval otsa.
/nginx/o/2011/06/03/610312t1ha93c.png)