Filmiarvustus «Vaat kus paar». Teraapiafilm meestele, kes tunnevad, et neist ei piisa…

Kas mõjuvõimas, pikk ja kaunis naine saab armuda luuserigeeniga, lühikesse ja koledasse mehesse? Aga miks ka mitte? Foto: outnow.ch

See film on tüng! Tapvalt naljaka komöödiana välja reklaamitu varjus peitub tegelikult äärmiselt sisutihe, terav ja südamlik linateos. Ma ei liialda, öeldes, et pole nii huvitavat komöödiat kunagi varem näinud! Naerda on tore, kuid mõtlemine erutab mind rohkem.

See film on tüng! Tapvalt naljaka komöödiana välja reklaamitu varjus peitub tegelikult äärmiselt sisutihe, terav ja südamlik linateos. Ma ei liialda, öeldes, et pole nii huvitavat komöödiat kunagi varem näinud! Naerda on tore, kuid mõtlemine erutab mind rohkem.

Alltekste, paralleele, varjatud viiteid ja peent psühholoogiat on peidetud sellesse filmi kaugelt rohkem, kui keskmine USA kinokülastaja adub. Selle seltskonna tarvis pakub linalugu ka naiiv-napakat huumorit. Ja hästi tehtud kujul! Seth Rogen on ürgnaljakas kuju, kes teeb iseennast naljade märklauaks ning on sealjuures enda vastu niivõrd halastamatu, et tahes-tahtmata tekib tema suhtes sümpaatia.

Kuid lollid naljad lollideks naljadeks. Eestlane märkab kindlasti kogu seda lugu, mida sulle otse näkku ei visata, kui viidete kaudu räägitakse. Äraostetavad poliitikud, lipitsemine ja valetamine, ajakirjandusvabaduse ohtuseadmine, tänaseni salajas jätkuv patriarhaalne hoiak naiste suhtes. Maailm on uskumatult monoliitne ja terviklik ökosüsteem – kõik need error'id ja ebaõiglused, millest see film naeruturtsatuste ja eneseiroonia varjus jutustab, on aktuaalsed ka tänapäeva Eestis.

Film on haarav, huvitav, üllatav ja hoogne. Võitnud sel aastal täiesti väljateenitult juba kaks festivaliauhinda (Sun Valley ja SXSW) ning teeninud märksa paremaid arvustusi, kui komöödiatele tavaliselt osaks langeb. Rogeni kehastatud ajakirjanik Flarsky on tõupuhas totu-mees, kes kannab nõmedaid riideid, ei tunne peeneid kombeid ja on igas muus mõttes kohmakas. Tüüp, kes tekitab igal sammul piinlikkust ja kellega nõrgem natuur ei söandaks avalikult vähimatki seost omada. Samas on temas mingit rikkumatut siirust, summutamata kirge ja maha nudimata kompromissitust, mis minul naisena alati jalad nõrgaks võtab. Nii ei imesta ma tegelikult üldse, et ka Charlize Theroni kehastatud võimukas poliitik Charlotte on temast kui inimesest võlutud. Maailmas, mis pulbitseb võltsnaeratustest, teesklusest ja intriigidest, on midagi ehedat nii haruldane ja… armas.