Justin Petrone: aus kirjanik võidab alati (1)

Justin Petrone
Copy
Raamatutest sein Iraagi Kurdistani pealinnas Erbilis toimunud raamatulaadal tänavu aprillis.
Raamatutest sein Iraagi Kurdistani pealinnas Erbilis toimunud raamatulaadal tänavu aprillis. Foto: Gailan Haji/Epa

Käes on kevad, ehe, tõeline kevad. Eestlased kipuvad arvama, et kui jäätis juba päikesekiirte käes tilkuma hakkab, siis ongi suvi käes – aga ei, see on siiski alles kevad.

Eestlastel on veel üks iseäralik komme: alustada aastaaegu ilma järgi. Kui sajab maha esimene lumi, on «talv», kui saabuvad esimesed soojad päevad, siis «suvi». Ühismeedia kihab ja kiliseb: «Käes on suvi!» Enamikul puudel pole endiselt lehti.

«See ei ole veel suvi,» ütlen neile aina uuesti. «Aprillis ja mais ei ole kunagi mingi suve.» Aga keegi ei võta seda kuulda.

Elu läheb edasi, õhus hõngub kõike, kõik on muutumises. Rongid kihutavad läbi maa, laevad väljuvad sadamaist. Kauguses võib näha lõkkekuma ja suitsusambaid. Mehed ja naised vaatavad uneleva pilguga aknast välja. Mehed toksivad haamriga katusel, tahuvad peitliga ühenduskohti. Naised rapsivad vaipu puhtaks. Parkidesse ilmuvad taas jotade kambad. Kohviku ette, kus ma töötan, on keegi välja pannud sipelgapüünised. Tere, jõudu! Tagasi tööle!

Minuga peaks kõik justkui hästi olema, aga ma tunnen end püsimatu, loiuna. Minus valitseb tung lasta end minema kanda, üldse mitte midagi teha. Kõik suured raamatud on kirja pandud, kõike on nähtud ja tehtud, kõik igavesti kestvad armastused püüdmatult tuulde lennelnud. Tallinna kohvifestivalil jõin ükspäev koguni viis cappuccino’t. See oli imevahva ja ma saavutasin mõneks hetkeks niisuguse ekstaasiseisundi, mida muidu kogevad ainult India tantra harrastajad.

Vahetevahel mõtisklen, kas kirjutamisel on üldse mõtet. Ja siis veel poliitika.

Kirjamehena olen hoidnud räpaseid asju, poliitika nõiakunsti endast täiesti teadlikult võimalikult kaugel. Liigagi palju väga andekaid inimesi on läbi ajaloo lasknud poliitikal ennast alla neelata. Viimasestki ajast leiab näiteid küllaga ja enamgi. Kirjanikud, kes sekkuvad poliitikasse, teevad end lolliks, kui mitte enam. Mõelgem kas või Ernest Hemingway ja John Dos Passose peale, kes langesid sellesse lõksu Hispaania kodusõja ajal. Hemingway võõrustas hiljem oma jahil Castrot ja Guevarat, Dos Passosest sai innukas konservatiiv. Keegi ei võitnud. Kirjanikud kaotasid.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles