/nginx/o/2011/01/12/497587t1hc610.jpg)
Üks põngerjas hoiab emme seelikusabast kinni, teine roomab ainult issi järel. Ajakiri Pere ja Kodu uuris detsembrinumbris, kas on põhjust muret tunda, kui laps on kiidnunud eriliselt ühte vanemasse.
Emme või issi laps?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lastepsühholoog Ave Orgulase sõnul on uuringud näidanud, et kui lapsel pole esimesel eluaastal lähedast suhet ühe täiskasvanuga, vaid tal on mitmeid hoidjaid, tunneb ta end ebakindlalt veel isegi kuueaastaselt. Esimese eluaasta kiindumussuhe paneb aluse baasturvalisusele, millest sõltub enesehinnang.
Kiindumussuhte kujunemisel mängivad rolli toitmine ja turvatunne - rinnapiimatoidul olev laps hoiab tõenäoliselt rohkem ema poole; samuti kiindub tita sellesse, kes hoiab teda soojas ja kuivana, aitab magama jääda ja valust vabaneda ning lohutab nutu ajal.
Kui laps naudib isa seltskonda rohkem, ei tähenda see, et ta pole emasse kiindunud - last võib paeluda näiteks isa teistsugune käitumine, ehk oskab ta temaga vahvalt mängida, teda hästi hüpitada või vannitada.
Ave Orgulase sõnul pole emal siis mõtet kade olla, vaid kasutada võimalust, et teha oma tegemisi ja puhata, sest väga paljud lapsed ei ole jällegi üldse nõus ilma emata olema.
Kui mõlemad vanemad on lapse suhtes hoolivad, siis ühe vanema tugev eelistamine ajapikku tavaliselt lõpeb.
Loe ajakirja Pere ja Kodu detsembrinumbrist lisaks issi lastest ja tutvu lapsega erilise suhte tekitamise nippidega.