Kas lapsi huvitab veel kunst?

Kunstisõber Edward Köster moodsa kunsti näitusena kujundatud värviküllases galeriis Kunstiruum kaubanduskeskuses T1. «Kui vaatad kunsti, siis mõte hakkab voolama, ärkab tardumusest, sa näed maailma korraga raamide- ja reeglitevabalt. Kunstis on lõputult edasimõtlemisruumi. Staatilises ruumis mõte hangub, seal ei sünni värskeid ideid.» Foto: Sander Ilvest

Kas nutiaja lapsed tahavad veel kunsti vaadata? Pilt on ju paigal, ei vilgu ega piuksu, alla rullida ega vasakule libistada midagi ei saa!? Arter võttis kaasa kaks tillukest kunstieksperti ja läks T1 Kunstiruumi asja uurima.

Olen valmis pikemaks veenmistööks, et kaks last ajakirjanduslikule ekspeditsioonile kaasa meelitada. Kuuene Õnne ja kümnene Säde on mõlemad väga elavad tüübid, mine tea, kui ahvatlev neile seisev pilt seina peal olla võiks… no teeme proovi.

«Kunstinäitusele tahate tulla?»

«Muidugi!»

Oih. Ja nii lihtne see ongi. Arvamus, et lapsi peab kunsti juurde kättpidi tirima, on vale mis vale.

T1 on põnnidele tuttav koht, sest lahmakas batuudikeskus ja vaateratas on kindlad magnetid. Kuid seekord pole lisaargumente vaja mainidagi – kunstihuvi üksi toob kodanikud kohale. Kunstiruum on avar näitusesaal keskuse teisel korrusel, poodidega külg külje kõrval, siia sattub kogemata ka neid, kel kunstiretke üldse plaanis pole, ning see ongi asja idee.

Kirglikud kunstisõbrad

«Kunst peab olema inimestele lähedal. Ühelt poolt on meie missioon tuua kaasaegne kunst sinna, kus on inimesed, teha nende kohtumine kunstiga võimalikult lihtsaks,» selgitab üks Kunstiruumi hingi Edward Köster. «Sageli jääb kunstimaailm justkui siseringi rõõmuks – inimene tänavalt ei satu sinna.»

«Inimesed tunnistavad mulle iga päev, et kunst tundus neile varem kauge ja kättesaamatu. Ei julge uksest sissegi astuda, ei usu, et näitus on tasuta,» täiendab Irja Tiri. «Siis on minu väike võit juba see, kui saan inimese sisse meelitada ja tema maailm saab isikliku kunstielamuse võrra rikkamaks.»