Meie mees Aasias: anonüümne alkohoolik India moodi

Foto: Erakogu

«Kõik on omad. Ära muretse. Kui vahel mõni uus siia politseisse tööle võetakse, siis need üritavad midagi muuta, aga nad pannakse kiirelt paika.» räägib Vittala kohaliku elu tagamaid.

Metsast fotomatkalt tagasi jõudes leian ukse vahelt lipiku kirjaga «Helista mulle. Vittala.» Vittala on kodumajutuse peremees, kuhu ma just hommikupoolikul olin pagasi maha pannud. Olin lugenud, et Karnataka osariigis, eriti just selles Madikeri piirkonnas, on palju erinevaid istandusi, mis võtavad tööle vabatahtlikke ja samas pakuvad ka lihtsalt kodumajutust. Seal kasvatatakse peamiselt teed, kohviube, nelki, kardemoni ja pipart. Antud kodumajutus osutus küll lihtsalt näidistaluks, kus otseselt endal kasvandust pole, vaid aias igast taimest mõni näidis. Selle eest on ümbruskonna džungel täis kohvipuid ja piprataimi. Minu jaoks uudne igal juhul.

«Tere Vittala. Ma olen džunglist tagasi.» Eeldasin, et ta tahtis lihtsalt kindel olla, et ma olen turvaliselt kodus.

«Oota seal, ma kohe tulen.»

Aias on neil lehtla, mille all mõnusalt aega veeta ja kolin sinna, et värsked fotod arvutis üle vaadata. Vittala tulebki. Mul polnud temaga aega varem tutvuda, sest vastu võttis mind tema naine, kes ise kiirustas sugulasele abiks pulmi ette valmistama, võttes ka lapsed kaasa ja jättes Vittala mind kantseldama. Vittala on kiitsakas vanem mees, kel pidevalt sigaret suunurgas tossamas ja tundub, nagu tal oleks kogu aeg midagi käsil või kuhugi kiire. Ta sahmib pidevalt ringi, aga aru ei saa, mida ta teeb. Kogu hoov on pisut pilla-palla, nagu Vittala isegi.

«Kas sa sealiha sööd?» uurib peremees. See käib tal ka kuidagi möödaminnes, nagu ei oleks üldse tegu küsimusega minule. Ta tundub kuidagi hajevil ja omas maailmas.

«Söön küll, aga ma pole praegu näljane. Kas siis siin süüakse sealiha?» olen siiralt imestunud. Tean seni vaid ühte piirkonda, nimelt Goa osariiki Indias, kus võib sealiha saada, aga Karnatakas poleks seda küll oodanud.

«Jah, me kasvatame siin isegi kodudes sigu,» teatab Vittala uhkelt, ilma mulle otsa vaatamata. Ta on kuidagi häbelik. Raske on temast aru saada. Ühest küljest ta nagu otsiks kontakti, teisalt jälle näitaks, et ta on hõivatud ja minu sealviibimine ei oma üldse tähtsust.

«Siin on ometigi ju religiooniks hinduism?» järeldan ma templist maja sissepääsu juures. Siin-seal on teisigi sümboleid, mis nede pere religioosset kuuluvust kinnitavad.

«See on nii ja naa, hinduism küll, aga pisut teistsugune. Keeruline seletada,» ei taha Vittala pikemalt selle teema juures peatuda ja tõstab lauale potitäie pekikuubikuid.

«Söö liha. Mu naine hommikul praadis. Mina pean sind toitma. Käsk oli lõnaks söök soojaks teha ja sulle süüa anda.»

«Ma natuke võin ju võtta, kuigi mul tõesti pole veel isu.»

Äkki tuleb Vittala sinna suure ümara laua äärde ja sel hetkel on tema pilgus selgus ja ilmselge huvi minult midagi teada saada. Ta vaatab mulle isegi otsa ja küsib põnevil näoga  «Kas sa viskit jood?»

«Ee... mmm... mitte eriti. Eelistan õlut.» Ega ma mäletagi, millal viimati sai midagi kangemat proovitud. 

Vittala lükkab minu poole kaks ajalehe sisse pakitud kandilist eset ja kähistab valjul sosinal, ise silmi pärani ajades:

«Äkki tahad proovida?»

Ma ei saa algul arugi, mis klotsid need ajalehes on. Harutan ühe lahti ja see on nagu väike mahlapakk, ainult et sees on viski.

«Toon klaasid?» küsib Vittala ootusäreva näoga.

«Kas natuke liiga vara pole veel? Praegu alles lõuna,» olen ma pisut üllatunud.

«Ei ole, need vaid kaks pakki. Siin on praegusel kellajal enamusel meestest paar pakki sees. Ma toon klaasid,» on Vittala äkki enesekindel.

Pärast paari lonksu lähevad mehe keelepaelad valla. Küsimusi sajab nagu oavarrest minu kohta ja samal ajal räägib ta  ka enda elust. Ta olevat vabakutseline ajakirjanik  ja hiljuti sai ta valmis omal käel tehtud filmiga, mis räägib ühe tuntud kohalikku päritolu luuletaja elust. Mida rohkem lonkse, seda elavamaks jutt muutub. Ühel hetkel on mees totaalselt muutunud. Pahura olekuga nohikust on saanud äkki enesekindel ja nalja viskav mees. Viski saab otsa. Nüüd on minul tunne, et midag võiks veel olla.

«Kas siin lähedal mõni pood on, kust ma saaks sellised pakid sulle tagasi osta?» Mõtlen, et võikski vahelduseks jalutuskäigu külas teha.

«On küll. Kohe läheme.»

«Sa ei pea kaasa tulema. Ma võin ise ära käia, kui sa suuna kätte näitad.»

«Ei-ei, me läheme koos,» teatab Vittala ja istub oma vanasseminibussi.

«Sa ei hakka ju ometi praegu sõitma? Oled juba ligi paarsada grammi viskit ära joonud, » üritan mina teda tagasi hoida, kuid tundub, et teda ei veena praegu miski.

«Ära muretse. Praeguseks kellaajaks on juba 60-70% juhtidest siin 3-4 pakki sees,» praalib Vittala, nagu see oleks asi millega kiidelda ja süütab sigareti.

«Seda enam! Kui kõik ümberringi purjus peaga sõidavad, on see eriti ohtlik,» üritan veel päästa mis päästa annab. Nagu hane selga vesi.

Õnneks on pood ligidal. Vittala juhib oma koliseva minibussi poe ette, kus parasjagu üks politseinik tsikli seljas istub.

«Kas sul probleeme ei tule sellest?» imestan mina.

«Kõik on omad. Ära muretse. Kui vahel mõni uus siia politseisse tööle võetakse, siis need üritavad midagi muuta, aga nad pannakse kiirelt paika.» räägib Vittala kohaliku elu tagamaid.

Nüüd otsustab Vittala, et on vaja veel ümbruskonnas tuur teha. Koni suunurgas, aknad pärani, kihutame mööda külavaheteid, iga nurga peal juba pikalt signaali andes – keegi võib ju teispool kurvi olla. Kõrval paistaks see umbes nii, et meil on kuhugi kohutavalt kiire ja vanast bussiromust võetakse viimast, et sihtpunkti jõuda.

Aias tagasi, korgime viski lahti ja jooming jätkub.

«Muide, kas teil pesumasin on?» meenub mulle äkki, et rõivatagavara on kõik musta pesu kotti rännanud. «Mul oleks vaja riideid pesta. Ma võin seda käsitsi teha. Siin on hea hoovis ära kuivatada kuni päike paistab.»

«On, aga ma ei oska sellega midagi teha. Naine tuleb õhtul koju, ta võib pesta,» delegeerib Vittala töö edasi.

«Näita mulle seda masinat. Mul on neid palju olnud ja ehk saan sellega hakkama,» olen ma endas päris kindel.

Pesumasin on täiesti tavaline ja selle käivitamiseks ning programmi valimiseks ei pea just geenius olema. Ja läkski käima!

Viskit juues möödub aeg justkui lennates. Vittala räägib oma filmiprojektist ja uurib minu reiside kohta. Ühtäkki turgatab mulle pähe, et pidin midagi meeles pidama. Mis see oligi... ahjaa, pesu! Nüüd peaks juba ammu valmis olema. Masinat vaadates selgub aga kurb tõsiasi, et programm on loputuse ajal seiskunud ja läbi akna paistab poolenisti vett täis trummel. Huvitav, mis võis valesti minna? Mida nüüd teha? Masinat lahti teha ei saa, kuna vesi jookseks kõik tuppa. Äkki paneks lihtdsalt tsentrifuugimise programmi? Paraku ei toimu midagi. Kõik seisab. Prooviks algusest, aga mõne lühema programmiga? Geniaalne. Käima läks! Paraku on minu õnn aga üürike. Poole loputuse pealt seiskub masin taas ja nüüd on see juba kolmveerandi trumli jagu vett täis.

«Sellel masinal on midagi viga,» teatan piinlikkust tundes Vittalale. «Ma tegin kõik nii nagu peab, aga see jäi poole pealt seisma.»

«Ma helistan naisele,» otsustab Vittala, kui on juba mõned minutid masinat jõllitanud. Ta ei tea ju sellest masinast niikuinii midagi.

«See masin oligi katki ja varsti peaks mehhaanik tulema seda üle vaatama. Mitte täna,» selgub pärast lühikest telefonikõnet.

«Siis ei jää muud üle, kui me peame luugi lahti tegema. Paneme ühe kausi siia ette, et kogu vesi põrandale ei jookseks,» pakun välja lahenduse. Mõledud – tehtud! Kahjuks on kausid enamasti ümara kujuga ja kokkupuutepinda masinaga vähe. Enamus vett jookseb põrandale. Vittala tuleb mulle appi ja nii me siis kuivatame koos põrandat. Kaks purjus meest lappidega käpuli põrandal.

Lõpuks on põrand kuiv ja pesu nööril.

«Ära sa mu naisele ütle, et ma jõin,» palub Vittala, kui oleme lehtlasse tagasi maandunud.

«Misasja? Ta saab aru ju,» hakkan ma naerma. «Naisi sellega ei peta. Sa peaksid seda teadma küll.»

«Ei saa aru. Ma ei lähe talle väga ligidale. Ootan, kuni ta magama läheb,» tuleb Vittala välja kavala plaaniga.

«Ära unista. Need lõhnad on veel homme hommikulgi tunda,» tean mina oma  kogemustest.

«Ta ei tohi teada saada. Ma olen juba viis kuud kaine olnud. Käin iga nädal anonüümsete alkohoolikute koosolekul,» pihib Vittala.

«Vau! Miks siis nüüd? Miks sa täna jooma hakkasid?» olen ma siiralt üllatunud.

«No ma mõtlesin, et sa nagu välismaalane ja äkki tahad midagi võtta ja eks ma ise tahtsin ka,» leiab mees kiirelt vabanduse.

«See ei ole nüüd küll hea. Ma tunnen end nüüd süüdi. Korraldasin oma tulekuga teile probleemi,» tunnen end päriselt ka süüdi. Vaatasin enne nende registriraamatut ja seal ei olnud algusest peale, ehk viimased kaks aastat olnud mitte ühtegi välismaalast. Ainult kohalikud turistid. Selge see, et need reisivad alati peredega või siis mehed omaette seltskonnaga, aga ega nad siis majutuse peremehega koos jooma hakka. Mina olin lihtne vabandus.

«Ei-ei, see ei ole üldse sinu süü. Ära muretse, naine ei saa aru ja kõik on korras,» teatab Vittala enesekindlalt, haarates laualt pliiatsi ja paberiploki, ning hakkab kirjutama.

«Mida sa teed?» uurin mina peale sellist äkilist meeleolumuutust.

«Hiljem näed. Ma ei saa praegu rääkida,» pobiseb Vittala mokaotsast.

Veider, väga veider. Ei oska nagu midagi selle peale kosta. Väljas kisub juba pimedaks ja iga hetk võib naine koju jõuda. Loodetavasti laabub kõik hästi.

«Me läheme välja!» hüppab äkki Vittala laua tagant püsti, voldib kokku täiskirjutatud paberi ja topib selle tagataskusse. «Nüüd kohe!»

«Kuhu me läheme. Sa oled purjus,» üritan ma teda maa peale tuua.

«Istu autosse, küll siis näed,» kamandab peremees.

Mõistuse hääl on üha vaiksemaks jäänud ja seetõttu pole mulle probleem autosse istuda. Läkski juba igavaks ja kes teab kuhu põnevasse kohta mind nüüd viiakse.

«Ära sa tee peal ka kellelegi räägi, et ma joonud olen,» loeb Vittala mulle sõnad peale.

«Eks ma üritan, aga ma kardan, et kõik saavad sellest juba kaugelt aru,» olen ma täiesti kindel. See pole see mees, keda ma hommikul kohtasin.

Väljas on juba kottpime ja juba me kihutamegi külast välja suuremasse asulasse, mis kannab Madikeri linna nime. Pidevalt on vaja peatuseid teha, sest kõigile sõpradele ja tuttavatele vaja mind näidata. Vittala ise on sealjuures ülijutukas ja kuraasi täis, mitte see vaikne nohik, kes hommikul omaette ringi nohistas, kui naine mulle toa võtmed üle andis ja majapidamist tutuvustas. Pole kahtlustki, et kõik saavad aru – see mees on purjus.

«See on kohalik raadio,» teatab Vittala, kui oleme lõpuks auto ühe suuremat sorti hoone ette parkinud. «Ma kirjutasin ühe loo õhtustesse uudistesse ja annan selle nüüd üle.»

«Ahsoo, ma ootan siis siin autos,» pakun ma välja, sest tundub kuidagi kohatu tungida purjus peaga sisse raadiomajja, kus inimesed töötavad.

«Ei, sa tuled kaasa. Ma näitan sulle maja ja kuidas saateid tehakse. See on huvitav,» on Vittala juba asja ära otsustanud. «Tegelikult ei tohi siia võõrad tulla, aga ma olen siin oma mees ja viin su sisse.»

Siseneme pikka ja valgesse koridori, kus tuleb vastu naine lapsega. Vittala haarab lapse sülle ja keerutab. Laps muidugi rõkkab rõõmust ja nalja kui palju. Peale selle embab ta veel naist ja tundub nagu nad poleks juba aastaid näinud. Ja nii ma siis peaksin aitama tal üritada varjata, et ta pole kaine...

«Siin on montaažiruum,» mainib Vittala uhkelt. «Siin moneeritakse kokku kohalikud saated. See on aga stuudio. Siit lähevad uudised otse eetrisse. Siia pole üldse lubatud kõrvalistel isikutel siseneda,» teatab purjus mees ja avab suure klaasukse, mille taga saalis on suur helipult, kus istub kõrvaklappidega naine, nina ees suur mikrofon. Mul on kuidagi piinlik käia oma suure koolapudeliga, kuhu ma igaks juhuks enne teeleminekut kokteili kaasa segasin. Hea veel, et  mul viski näpus pole. Vittala kougib tagataskust kortsus paberilehe välja, ise samal ajal tvistilaadseid tantsusamme tehes. Et siis varjame tema purjusolektut...

Ilmselt on see tema puhul varasemalt olnud tavaline olek, sest keegi ei tee üllatunud nägu. Kõik on rõõmsad nagu ta isegi ja juttu neil paistab jätkuvat.

«Kui see nupp põhja lükata, tuleb otse Delhi raadio siia eetrisse ja siit nupust tulevad Mumbai uudised,» teab Vittala rääkida. «Aga praegu on see laul eetris, mida saa kuuled. Näed, see nupp siin.»

«Ahah, väga põnev. Ma pole kunagi varem raadiomajas käinud.» On tõesti põnev.

«Kohe läheb minu lugu eetrisse. Läheme ruumist välja,» kamandab Vittala ja me astume koridori, ning kuulame tema loo ettekannet koridorist.

«Millest sa kirjutasid?» pole ma siiani teada saanud, mida ta seal kritseldas nii kaua.

«Ah, kohalikud kultuuriuudised, keeruline seletada,» põikleb ta kõrvale ja nii ma ei saagi täpselt teada, millest lugu rääkis.

Naine on koju jõudnud. Mina lähen oma tuppa. Varsti kostab õuest sõimu, vaheldumisi nii mees- kui naishääl. Ilmselgelt sai naine haisu ninna. Ma ei julge ninagi välja pista. Mõne aja pärast aga on naine ukse taga ja küsib kas ma teed soovin või äkki koguni õhtusööki.

«Jah, teed võib küll,» võtan pakkumise vastu.

«Minu abikaasa rääkis, et sul on palju reisifotosid arvutis teistest maadest,» uurib naine põnevusega. «Kas sul on aega, saaksid mulle ka näidata?»

«Loomulikult!» olen mina sellisest asjade käigust üllatunud. «Ma kohe toon arvuti ja näitan nii palju, kui vaadata jõuad. Mul on neid väga palju.»

Õhtu möödubki pilte vaadates ja minu kommentaare kuulates. Käime koos läbi mitmed paigad Indias ja Nepalis, põikame ka Taisse ja Balile. Lisaks veel killukesi siit ja sealt. Naine on leebunud ja Vittala taas vagune. Ilmselt ongi tema kaine olek selline endassetõmbunud ja tasane. Eks ole ennegi selliseid inimesi nähtud, kel purjus peaga kõik nagu tammi tagant välja paiskub. Kahju muidugi, et mina see komistuskivi pidin olema ja mehe jooma ajasin.