1. Uus hoiak: see on minu tänav!
«90ndad on täie rauaga tagasi! Varem käisid kalkarid, oma sang käes, ja kogu linn pidi seda lärmi kuulma. Nüüd on nii palju kaasaskantavaid kõlareid, et igal sammul keegi kehtestab: see on minu tänav!» Sigrid, 43. «Kaasaskantav kõlar seljakotis – hulluks ajab!» Aarne, 44. «Mürareostus on meeletu, kas inimesed tõesti ei tule selle peale, et kogu seltskond ühistranspordis ei taha tema telefonis vaadatavast filmist osa saada?» Hanneli, 48.
Märkida oma kohalolekut ja territooriumi möirates ja sirtsutades on ürgne soov, mis omane primitiivsetele kiskjatele. Äkki võiks ajusid omav inimene ürginstinktidest üle olla?
2. Uus spordiala: seiklussöömine
«Suu kogu aeg käib, ise jooksevad samal ajal mööda tänavat. Ju see on nende meelest hea viis näidata, kui kiire neil on.» Britt, 50. «Kogu linn on täis tüüpe, kes agaralt ringi rähklevad ja samal ajal midagi söödavat-joodavat suhu loobivad. Vahel tuleb kolmepunktivise, aga vahel saab ka keegi kõrvaline tabamuse.» Kristina, 42.
Huvitav, kas toidukraami maitseomadused, toiteväärtus ja emotsionaalne nauding jäävad seiklussöömise käigus üldse samaväärseks?
3. Uus rahvalaul: hädakisa
«Kohutavalt käib pinda, kuidas inimesed hädaldavad.» Anneli, 45. «See on nagu uus standard vestluses. Räägitakse, kuidas kõik on halvasti. Kui sinul on hästi, vaadatakse kohe viltu, et imelik!» Poliitikas pole asjad paigas, raha ei jätku, päikest saab vähe ning elu on ebaõiglaselt raske! Miks kõigil teistel läheb paremini kui minul?