/nginx/o/2019/04/12/11944968t1h299b.jpg)
«Emme, kui sul need sõbrad külas on, siis te naerate kogu aeg,» oli mu sõbranna tütar pärast meie järjekordset ühist õhtut öelnud. Kui kolleegidega jõulude eel restoranis käisime, ütles mu abikaasa pärast nii imestavalt kui ka tunnustavalt, et me naersime üheskoos nii palju.
Jäin nende kahe tähelepaneku üle mõtlema, sest tegelikult pean ma ennast üsna tõsiseks inimeseks. Mulle meenus üks mu elu parimaid komplimente kalli sõbra ja eluõpetaja, maalikunstnik Olev Subbi suust: «Pean oma kõrges vanuses hoolega jälgima, kelle seltskonnas ma kuulen end midagi uut ütlemas, ning hoidma nende inimeste lähedusse.»
Tundub, et mina olen alateadlikult valinud enda ümber inimesed, kellega koos naeran – vabastavalt ja kosutavalt. Muidugi tähendab see ennekõike intelligentsete ja vaimukate inimeste seltskonda, aga kindlasti ka seda, et meie eluhoiakus on nii rõõmu kui ka võimet iseenda üle naerda.
Ega naermise pärast elu veel mingi muretu ullallaa ole. Kolleegidega me ju teeme ennekõike koos tööd, sõpradega kohtumistel arutame toreda ja huvitava kõrval ka kõiksuguseid raskeid ja keerulisi teemasid, kuid sellest hoolimata on neis kohtumistes palju naeru. Naer tähistab kooskõla, jagamist ja elurõõmu. Naer vabastab stressist ja pingetest ning on paljude uuringute järgi nii tervistav, et naermise peaks lausa omaette eesmärgiks võtma. Inimeste naerma ajamisega ei teeni raha ainult humoristid ja meelelahutajad, vaid ka tervendajad.
/nginx/o/2019/11/28/12773133t1h61ad.jpg)