Koolipsühholoog: füüsilist lähedust tuleb pakkuda ka suurematele lastele

Foto: Shutterstock

Koolipsühholoog ja Perekeskus Sina ja Mina Gordoni perekooli koolitaja Karmen Maikalu tuletab meelde, et me ei unustaks kallistada ja füüsilist lähedust pakkuda ka suurematele lastele.

Kui perre sünnib väike beebi, siis armastame ja hellitame teda nii kuis jaksame – hoiame süles, teeme musi ja ei suuda ära imestada, kui armas olevus meie juurde sattunud on.

Laps kasvab suuremaks ja jookseb juba ise meile sülle, kallistab rõõmsalt, kui talle lasteaeda järele minna, hoiab tänaval käies emal-isal käest kinni, sest nii on julgem ja õhtul teeb head-ööd-musi, sest muidu uni ei tule.

Läheb aeg ja ühel hetkel on meil kodus üks pikaks veninud teismeline, kes meie üllatuseks ja kurvastuseks ei kannata enam silmaotsaski ema-isa kallistusi, põsemusisid või isegi hommikul kooli viies autost lehvitamist. Mõnikord tundub, nagu tahaks ta meid oma elust täiesti välja tõugata. 

Ja siis võib juhtuda, et seesama trotslik ja suureks saanud laps poeb õhtul telekat vaadates meile lausa kaissu ja on näha, kuivõrd ta seda lähedust naudib.

Selline vastandlik käitumine ajab vanemad täiesti segadusse – kui palju ja millal tohib siis kallistada või oma lähedust välja näidata?

Tõsi ta on – lapsed vajavad puudutust, kallistamist, sülle võtmist, ka suured lapsed. Ning ka täiskasvanuna ei kao meie vajadus puudutuste järele kuhugi. Inimene on juba kord loodud nii, et ta vajab puudutusi. Mõni rohkem, mõni vähem, kuid igaüks vajab füüsilist kontakti teistega. Sama kehtib ka teismeliste kohta ja seda isegi siis, kui nad ise täpselt vastupidist välja näitavad. Uurimused kõnelevad, et lapsed, kes pole saanud piisavalt füüsilist lähedust oma vanematelt, võivad astuda liiga varajastesse seksuaalsuhetesse, sest nende vajadus füüsilise puudutuse järgi on rahuldamata.

Miks nad siis ikkagi vahepeal meid lausa väldivad?

Teismelisel on täiskasvanuks saamiseks vaja oma vanematest mingis mõttes eralduda, tal on vaja tunnetada vabadust ja iseseisvust. Seetõttu läbib pea iga teismeline teatud protesti- ja eitamisperioodi oma vanemate vastu. Vanem peab teadma, et selline asjade käik on loomulik. See ei tähenda, et laps sinust enam ei hooli või et ta teeb sulle meelega haiget. Ta lihtsalt peab suureks saama.

Samas on kogu see täiskasvanute maailm ja uus olukord noore teismelise jaoks isegi hirmutav. Et selle kõigega toime tulla, vajab ta teadmist, et tal on koht, kuhu tulla n-ö taastuma ja jõudu koguma, vanemad on tema jaoks alati olemas, nad seisavad tema selja taga ja toetavad teda, nad aitavad, kui vaja, nad ei tee etteheiteid vahepealse eemaloleku pärast.

Selline olukord nõuab vanematelt palju kannatlikkust, tolerantsi ja taktitunnet. Olla olemas, ent mitte liiga pealetükkiv. Mitte solvuda, kui laps sinu lähedust hetkel ei soovi ning samas olla tundlik ja tähelepanelik, et tabada ära hetk, mil ta seda väga vajab.

Mitte kunagi ei tasu sundida last ennast kallistama või musi andma: «Tee nüüd kalli, ma olen ikkagi sinu ema!» See võib mõjuda pigem negatiivselt. Ent samas tasub olla loov ja mänguline. Füüsiline lähedus ei tähenda vaid musi ja kallistusi. Siia sobivad ka näiteks:

• lähestikku istumine

• pai tegemine

• käest hoidmine

• käe õlale panemine

• ümber õlgade hoidmine

• õlale vm patsutamine

• õrn müksamine

• sõbralik maadlemine või müramine

• juuste sasimine

• massaaž

Isegi need teismelised, kellel muidu näib vanemate läheduse vastu lausa allergia olevat, võivad nautida selja-, jala- või peamassaaži. Füüsilise puudutuse vormid võivad erinevates olukordades ja erinevate laste puhul olla erinevad, kuid kõik nad annavad edasi ühte sõnumit: «Ma hoolin sinust ja armastan sind!»

Loomulikult me vanematena armastame oma lapsi. Küsimus on pigem selles, kuidas me seda lastele arusaadaval ja vastuvõetaval moel väljendame. Puudutus on selleks üks võimsamaid viise. Ärgem siis jätkem seda võimalust kasutamata!