Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Loore Linnu elu mängureeglid. Kui armastus on kadumas, võib abi olla sellest ühest muutusest

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Shutterstock

Oh kui palju on kirjutatud, räägitud, loodud laule ja tehtud filme armastusest. Kõik inimesed teavad seda sõna, kõik on tundnud südames midagi, mis on kõrgemal argipäevast... Vahest pole osanud nime andagi, aga see on midagi helget ja head, võib-olla ammu unustatut, aga kunagi jah... kõik ju ometi teavad, mis on armastus. Pealegi – armastuseta ei oleks meid olemas, ei oleks lapsi, ei oleks elu edasiminekut. Muidu inimkond sureks välja, armastus ongi elu.

Alguses on armastus, või armumine ja armastus, on pead segi ajav õnnetunne, lõputu õnn ootab ees, kõik on võimalik, meri on põlvini. Sa lausa lendad! See on huvitav, et isegi kui partneril on vigu, sa ei näe neid, mõistuse hääl jääb vait ja ainult hing hõiskab – ma armastan! Ma suudan, ma olen kõikvõimas! Öeldakse ju, et armastus on pime.

Jaa, küllap vist ongi. Mingis mõttes. See võib olla ka nii, et armastusega alanud suhe võib muuta sind nägijaks. Kas valusal, vähem valusal või jätkuvalt õnne pakkuval moel.

Tagasi üles