Tellijale
Jüri Kolk: suurpuhastuse õndsus ja häda
/nginx/o/2018/10/26/11527237t1h9116.jpg)
5. aprill 2019, 21:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/05/11927027t1he8ee.jpg)
Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga minu arvates on suurpuhastuse idees midagi äärmiselt ilusat – korraga lüüakse aknad lahti, tuulutatakse korralikult; eristatakse terad sõkaldest, ülearune trään lendab prügimäele; kaminasimsilt pühitakse tolm, vaibad klopitakse, lauahõbe poleeritakse, mustus, laiskus ja kopituselõhn pekstakse nende peidupaikadest välja.
Päev möödub toimekalt askeldades, tegutsetakse tõtliku põhjalikkusega; kõigil on kas vile, viisijupp või naeratus suul. Isegi kevadine päike ei vea suurpuhastuse tegijaid alt, ta paistab. Õhtul minnakse sauna, süüakse head ja paremat, mängitakse lauamänge ning kõik on korraga kuidagi klaarim, selgem, puhtam. Nüüd jätkub jaksu järgmise kevadeni. Tšakrad on puhastatud.
Samas, kas selline suurpuhastus ei vihja kaude, et mingites nurgatagustes hakkavad mustus ja väsimus juba samal õhtul uuesti kogunema? Kas see ei tähenda, et jõud ei käi elamisest päriselt üle? Kas see ei mõju natuke nagu pool rehkendust? Kui sa ennast iga päev pesta ei jaksa, siis pese vähemalt nägu? Oleks siis, et pesed esmaspäeval näo ja teisipäeval kaela ja saad kümne päevaga tervele kehale ringi peale, aga suurpuhastuse idee tumedam pool ütleb ju, et näo ja kaela ja kõrvad ja käed, jah, need peseme puhtaks iga päev, aga selg, noh, selga küürime kord aastas, aga see-eest põhjalikult? Sellest on ju vähe!
Muidugi, ega eluaset ei saa inimese kehaga võrrelda. Loomulikult peaks kodus olema mingi ladu, mida ei lasta siiski päris kolikambriks muutuda, seda koristatakse aeg-ajalt, vähemalt kord aastas, sinna tõstetakse suveks suusad ja talveks ujumislestad.