Kui «Bambi» kohtub «Jääajaga»

Väike põhjapõder Ailo seikleb suurelt. Foto: Marko Junttila

Guillaume Maidatchevsky kinnitas Postimehele Pariisis antud intervjuus, et talle ei meeldi loodusfilmid, mis mõjuvad kataloogina. Tema meelest peavad filmid rääkima lugu, ja just seda Maidatchevsky «Väikese põhjapõdra Ailo suur seiklus» teebki. See on ühelt poolt südamlik ja tore dokfilm põhjapõdravasika ellujäämisest pikal teekonnal läbi Lapimaa, teisalt aga film maalilisest tundrast ja selle elanikest. Ent see on ka lugu üleskasvamisest ja iseendaga hakkama saamisest.

Te olete hariduselt bioloog ja mulle tundub bioloogia olevat kinost valgusaastate kaugusel. Kuidas kino teie ellu üldse tuli?

Alustasin merebioloogina, aga mind on alati huvitanud reisimine. Spetsialiseerusin korallriffide uurimisele, aga ma ei olnud bioloogina kuigi hea, nii et pidin välja mõtlema mingi muu viisi, kuidas maailma avastada. Töötasin mõnda aega teadusajakirjanikuna, kuni kohtasin üht teadlast, kes tegi väga huvitavaid telesaateid, milles räägiti loomadest ja metsikust loodusest. Vaikselt hakkas see asi mindki lummama, sest olen alati tahtnud oma armastust looduse vastu teistega jagada. Teadustöö oli minu jaoks natuke kuiv, soovisin loodusega natuke emotsionaalsemalt tegeleda ja kino pakkus selleks suurepärase võimaluse.

Eestlastele on see film muidugi väga «kodune», sest tegevus toimub ju meie naaberriigis Soomes. Aga miks teie just Lapimaa ja põhjapõdra valisite, mitte mõne loomaliigi Prantsusmaalt?

Hahaa, sest ma lubasin seda oma lastele. Olen teinud mitu filmi metsikust loodusest ja filminud palju Aafrikas. Lõvisid, sebrasid, kaelkirjakuid… Aga mu pojad ütlesid, et issi, miks sa ei tee filmi jõuluvana põhjapõdrast. Ja siis ma mõtlesin, et tõepoolest, miks mitte.

Ühes artiklis kirjutati, et filmi «Väikese põhjapõdra Ailo suur seiklus» võiks kirjeldada kui ««Bambi» kohtub «Jääajaga»». Kas olete sellega nõus?

Jaa, see on väga ilus metafoor, väga cool. Seda enam, et mulle meeldivad mõlemad filmid. Ja tegelikult ongi nii, et kui sa tahad inimestele, eelkõige lastele, loodust lähemale tuua, siis pead neid võluma ja millegagi üllatama, aga mitte mingil juhul moraliseerima. Seda teevad mõlemad filmid ja ma usun, et teeb ka «Väikese põhjapõdra Ailo suur seiklus». Minu jaoks ei ole loomad, keda filmisin, loomad. Nad on karakterid. Filmitegelased. Näitlejad.

Kuidas Ailo nimi tuli?

See on laplaste pandud nimi põhjapõtradele. Tegelikult nimetavad nad neid Aikodeks, aga kuna see kõlab minu jaoks liiga jaapanipäraselt, siis küsisin saamidelt, kas Ailo oleks okei, ja nad leidsid, et see on väga hea mõte.